Vanimad muinaslood võivadki olla muinasaegsed

Lugudel ja legendidel on komme rahvasuus edasi elada, kuju muuta, rännata ja rahvalt rahvale kanduda. Aga kui kaua suudab üks lugu oma põhijoontes samaks jäädes rahva suus elada?

Kuna tegu on n-ö pehme materjaliga, siis materiaalset kaljukindlust sellistes asjades ei saa. Küll aga jagab Sciencemagi ajakirjanik David Shultz meiega põnevat lugu sellest, kuidas rühm teadlasi siiski püüdis muinaslugude vanust kindlaks teha ning jõudis müstilise numbrini – mõned muinaslood võivad olla ligi 6000 aastat vanad.
Lääne kultuuriruumis mõtleme muinasjuttudest kuuldes esimese asjana 19. sajandile, vendadele Grimmidele, Hans Christian Andersenile ning ehk meenub mõnele meist veel nii mõnigi lapsepõlve lemmiklugu. Kirjandusteadlased ei usu enam ammu, et vennad Grimmid lood ise välja mõtlesid, kuid vähestel neist oli aimu, kui sügavale ajalukku paljude lugude juured tegelikult küündivad.
Hiljuti avaldati Royal Society Open Science veergudel uus uurimus, milles käsitletakse muinaslugusid kui evolutsioneeruvat nähtusteliiki ning millest selgub, et mitme lood alged ulatuvad ligi 6000 aasta taha. Uurimistöö aluseks võeti enam kui 2000 avalikult ühes veebivaramus kättesaadavat muinaslugu erinevailt Indo-Euroopa kultuuridelt. Aarne-Thompson-Uhter Indexi nime kandev varamu loodi juba 2004. aastal. Kuigi detailide üle veel vaieldakse, on enamik teadlasi tänaseks laias laastus nõus sellega, et enamik tänaseid Indo-Euroopa kultuure, mis katavad kogu Euroopa ja suurema osa Aasiast, pärinevad kõik samadest proto-indo-eurooplastest, kes olid üks ainus Ida-Euroopa aladel elanud hõim neoliitikumi aegadel (10200 e.m.a – 2000 e.m.a). Arvatakse, et ka enamik tänapäeval kõneldavaid keeli pärineb nende algkeelest.
Uurimistöö algas sellega, et Ühendkuningriikide Durhami ülikooli antropoloog Jamshid Tehrani ja tema kaastöölised kammisid kogu juttudekogu hoolikalt läbi. Nad piirasid valimi lugudega, milles olid maagilised või üleloomulikud elemendid, kuna see on kategooria, millesse kuuluvad kõik tänapäeva tuntumad muinaslood. Seejärel piirasid nad valimi 275 muinaslooga, millesse kuulusid ka sellised tuntud lood nagu Hans ja Grete ning Kaunitar ja Koletis.

Muinaslugude DNA
Muinaslugude jäljeküttimine ajaloo radadel ei ole sugugi lihtne ülesanne. Neist on järel väga vähe ajaloolisi ülestähendusi ning paljud lood said alguse suulisest pärimusest, millel puudusidki igasugused kirjalikud ülestähendused. Seega kasutasid teadlased statistilisi meetodeid, mis oma olemuselt sarnanesid nende meetoditega, mida bioloogid kasutavad, et tänapäevase DNA järjestuse põhjal teha kindlaks erinevate liikide pärinemisliinide kulgemine mööda harulist evolutsioonipuud.
Muinasjuttude DNA-ks on muidugi keel ja sõnad. Seega toimis meetod nii: muinasjutud kanduvad edasi keele toel ning Indo-Euroopa keelte võrsed ja harud on tänaseks juba väga hästi kaardistatud, seega oli teadlastel võimalik lugusid mööda keelepuud minevikku jälitada. Näiteks kui nii keldi kui ka slaavi muinasjuttudes esines lugu poisist, kes mööda oavart taevasse ronis (ja analüüsitulemuste põhjal see tõenäoliselt nii ka oli), siis oli suur tõenäosus, et lugusid tagurpidi jälitades võis jõuda välja nende lugude „viimase ühise eellaseni”.
Kes sellisel juhul olnuks proto-lääne-indo-eurooplased, kellest mõlemad mainitud keelkonnad umbes 6800 aastat tagasi lahku lõid. See lähenemine on peegelvõte bioloogide meetodist, mis aitab neil otsustada, kas kaks liiki pärinevad samast ühisest esivanemast, see on tõenäoline juhul, kui mõlema liigi geneetikas esineb mutatsioon, mida teistel tänapäeva loomadel ei leidu.
Kõlab lihtsamalt öelduna kui tehtuna. Erinevalt geenidest, mis enamasti liiguvad edasi n-ö vertikaalselt ehk vanemalt järglasele, võivad muinasjutud levida ka horisontaalselt siis, kui üks kultuur puutub kokku ja seguneb teisega. Seega keskendus suur osa uurimismeeskonna tööst sellele, et teha kindlaks ja jätta kõrvale kõik need lood, mis näisid olevat pigem levinud horisontaalselt. Kui see suur kärpimistöö ükskord tehtud sai, oli meeskonnal alles veel täpselt 76 muinasjuttu.
See võimaldas teadusrühmal jälitada osasid lugusid tuhandete aastate taha, kuni algsete proto-indo-euroopa inimesteni. Üks selline lugu oli lugu sepast ja saatanast: sepp teeb saatanaga tehingu, et saada oma tööks võrreldamatu anne. Kui valitud meetod on õige ja uurimistulemused tõesti tõesed, tähendab see seda, et meie vanimad muinaslood on mööda meie regiooni tiirelnud juba kusagil 2500 kuni 6000 aastat. Ülejäänud lood on juba palju nooremad, ilmudes välja keelepuu hoopis hilisaegsemais harudes.
Autorid on teinud „võimaluste piires väga hea töö” nentis antud töö kohta Ühendkuningriikide Readingi ülikooli evolutsioonibioloog Mark Pagel, kes hiljuti väljaandes Current Biology mõtiskles selle üle, kuidas on võimalik, et osad lood nii pikalt ajahambale vastu panevad ja rahvasuus edasi elavad. „Mis mind eriti huvitab on see,” märkis Pagel, „miks sellised kultuurivormid eksisteerivad. Miks on nii, et muinaslood, kunst, laulud ja luuletused näivad kõik olevat enneolematult pikaealised nähtused?”
Tehrani vastab küsimusele öeldes, et edukad muinaslood jäävad püsima ehk seetõttu, et neis on „minimaalse loomuvastasusega narratiiv”. Mis tähendab, et igas loos on mingi teatav kognitiivse dissonantsi element – näiteks müstiline olend või maagia – kuid on samas need lood lihtsalt mõistetavad. Kaunitar ja Koletis näiteks sisaldab lugu mehest, kes on maagiliselt muundatud hirmsaks olevuseks, kuid samas räägib see ka lihtsa loo perekonnast, armastusest ja soovitab hoiduda inimestele nende välimuse põhjal hinnanguid andmast. Fantaasia toob need lood esile, kuid tavaelemendid muudavad loo hõlpsasti arusaadavaks ning meeldejäetavaks. See kombinatsioon tavalisest ja ebatavalisest – kuid mitte liiga ebatavalisest – võib olla nende aastatuhandete pikkuse eluea võtmeks arvab Tehrani ja lisab, et jätkab selle teema uurimist muinaslugudega töötamise teises faasis.