Värskelt isaks saanud mees: "Laps on mu sõbra oma!"

Kui Soomes ehitajana leiba teeniv Joel sai kodumaalt uudise, et tema naine ootab last, oli ta väga rõõmus, mõtles endamisi, et nüüd on lõpuks elu paika loksunud ja üheksa aastat kestnud suhe on lõpuks kindlustatud.

“Plaanisin ülelahe töölkäimisega lõpu teha ja lõplikult Eestis kanda kinnitada. Meil oli Kristiga küll suhteprobleeme olnud, aga oleme kuidagi üle saanud sellest ja eluga edasi läinud,” räägib Joel.
Kui laps sündis, oli Joel meeletult õnnelik, kõik sündmused said kajastatud ka sotsiaalmeedias ehk facebook’is.
“Käisime fotograafi juures juba raseduseajal ning jagasime õnne kogu maailmaga. Kui laps sündis, ei jõudnud me kumbki õnnitlusi sotsiaalmeedias ja päriselus vastu võtta. Kõik olid õnnelikud, meie sõbrad, vanemad, pidasime ka uhke katsikupeo maha nii sugulaste kui ka sõpradega. Kuid kõige selle juures ei näinud ma Kristit just ülemäära õnnelikuna, miski nagu näris teda, pidasin seda sünnitusjärgseks stressiks, kuid tagantjärele meenutades hakkas see imelik käitumine tegelikult kohe pihta, kui ta uudist rääkis mulle, ta nagu polnud õnnelik, kuid ma ei saanud sellest aru,” meenutab mees.

Häbi ja pettumus
“Kuna Kristi tundus järjest imelikum ja endasse tõmbunum, hakkasin pommima, et mis tal viga on ja siis tuli selline prahmakas, mis võttis mind pildituks – ma hakkasin konkreetselt oksele ja kaotasin nagu teadvuse, hea, et käsi käiku ei lasknud,” meenutab Joel, kes pole küll kunagi varem ühtegi naist tümitanud, aga sel hetkel oli ta viimase piiri peal.
Nimelt tunnistas Kristi, et suure tõenäosusega ei ole nende ühine laps üldse Joeli oma ja isaks saamise au kuulub hoopis Joeli kauaaegsele sõbrale ja töökaaslasele. Selle kinnituseks tuleb muidugi DNA test teha, aga see on lihtsalt ametlikuks kinnituseks, kuna kõik paberid ja asjad tuleb ümber teha, rääkinud naine.
“See häbi, pettumus ja valu on lihtsalt kirjeldamatu, aasta on möödunud ja ma pole sellest löögist ikka üle saanud. Kuu hiljem alles suutsin taga üldse natuke rääkida ja aru pärida. Midagi tarka sealt kahjuks ei tulnud, korrutas ainult, et ta lihtsalt ei julgenud öelda ja me keegi pole varem sellises olukorras olnud ja ta lihtalt ei osanud käituda, seega otsustas vaikida, palus mõista, mitte hukka mõista.
Muidugi on ääretult tore, et see 10-20 aastat hiljem välja ei tulnud, ma ei kujuta ettegi, mis siis saanud oleks, sest juba selle kolme kuu jooksul jõudsin ma ju lapsesse väga kiinduda,” kirjeldab Joel valusaid tundeid.

Keegi ei vastuta
Endine sõber pani muidugi nelja tuule poole ajama ja võttis sihiks Austraalia, et vältida oma vastutust.
“Mingit DNA testi temalt ei ole siiani saanud ja minu test osutus negatiivseks, seega saabki laps olla ainult tema või kellegi kolmanda, minu oma see igatahes ei ole. Kristi muidugi lahistab siiani nutta ja palub uut võimalust, aga eks ta ei taha lihtsalt lapsega üksi olla, mina tema juurde tagasi võõrast last kasvatama ei lähe,” on Joel enesekindel ja peksa saanud koera kombel tagasi ei rooma.
“Võõrast last ma põhimõtteliselt kasvatama ei hakka, eriti veel sellise hooraelu tulemusena saadud last, lapsest muidugi kahju. See oleks ju omamoodi petmise soodustamine ja olukorraga leppimine. Lisaks ei elaks ma seda alandust üle, kõik ju teavad, kogu alevik ja kõik sõbrad-tuttavad, koolikaaslasteni välja, kuna alguses sai sotsiaalmeedias rõõmustatud lapse sünni üle,” räägib Joel.
“Kuigi Kristi on pakkunud, et proovime ka oma last saada, siis olen ma ta pikalt saatnud, otsigu Tinderist oma lapsele uus isa. Endist sõpra ma Eestimaa pinnale tagasi ei oota, sest mul on ta ees tasuda eluaegne auvõlg, minuga nii ei käituta,” lajatab sepakäega Joel rusikaga vastu pubilauda.