Venemaa diplomaatide tapmistel on pikk ajalugu

Detsembris tapeti Venemaa suursaadik Türgi Vabariigis Andrei Karlov. Seda sündmust kommenteerides ütles Eesti endine välisminister Marina Kaljurand, et „diplomaat on viimane, kelle vastu tõstetakse relv, sest diplomaat tuleb alati läbi rääkima, diplomaat tuleb alati rahu otsima, ta püüab otsida ühist keelt ja lahendusi.“ Kuid suursaadikuid ja diplomaate on tapetud varemgi.

Atentaat võib esile kutsuda sõja
Venemaa president Vladimir Putin nimetas suursaadik Karlovi tulistamist alatuks tapmiseks ja provokatsiooniks, mille eesmärgiks on halvendada Venemaa ja Türgi vahelisi suhteid ning takistada olukorra normaliseerimist Süürias. Välisminister Sergei Lavrov korrutas presidendi järel täpselt sedasama, lisades, et suursaadiku tapmisega tahetakse pidurdada terrorismivastast võitlust Süürias.
Suursaadik Karlovi tapmist võrreldi koguni ertshertsog Franz Ferdinandi mõrvamisega 1914. aastal, mille tulemuseks oli teatavasti Esimese maailmasõja puhkemine. Nii oletati, et Türgi pealinnas toime pandud tapatöö võib samuti esile kutsuda mõne suuremat laadi regionaalse konflikti. Siiani pole midagi taolist siiski veel aset leidnud.
Karlovi tapmine ei jää kindlasti viimaseks suursaadiku mõrvamiseks maailmas (selle väite tõestuseks tapeti detsembri lõpus Brasiilias Kreeka suursaadik Kyriakos Amiridis). Täpselt samamoodi polnud see sugugi esimene seda laadi kuritegu. Suursaadikuid on tapetud varem ja tapetakse ka edaspidigi. Eriti palju on aegade jooksul tehtud atentaate Venemaa ja Nõukogude Liidu suursaadikute ja teiste alama astme diplomaatide vastu.

Kirjanikust suursaadiku tapmine
Üks kõmulisemaid kuritegusid Venemaa diplomaatiliste esindajate vastu pandi toime 11. veebruaril 1829. aastal, kui Venemaa saatkonna ründamise käigus Teheranis tapeti 37 inimest. Hukkunute hulgas oli ka Venemaa suursaadik Iraanis, Venemaa tuntud kirjanik ja helilooja Aleksandr Gribojedov (1795-1829).
Gribojedovi kirjanduslikuks tippteoseks on satiiriline värsskomöödia „Häda mõistuse pärast”, mis on ilmunud ka eesti keeles. Muusikuna lõi ta mitmeid klaveripalu, mille hulgas on tuntumateks kaks valssi klaverile ja klaverisonaat. Kaasaegsete meenutuste järgi olevat Gribojedov olnud ka väljapaistev pianist.
Ühe versiooni järgi olevat 11. veebruari veresauna põhjustanud need, kes polnud rahul Venemaa ja Pärsia (Iraani) vahel sõlmitud rahulepinguga. Kuid tapatöö otseseks ajendiks oli usklike solvamine, kuna Gribojedov oli võtnud oma kaitse alla varjupaika palunud eunuhhi ja kaks šahhi sugulase haaremist põgenenud naist – grusiinlanna ja armeenlanna.
Venemaa saatkonna hoone juures olevat tol saatuslikul päeval olnud umbes 100 000 inimest. Valvuriteks olnud kasakad osutasid küll sissetungijatele vastupanu, kuid jõud olid ebavõrdsed. Saatkonna kõik töötajad ja kasakad tapeti, ainsana jäi ellu sekretär Ivan Maltsov, kes oskas end märatsevate pärslaste eest õigel ajal ära peita. Maltsovi sõnutsi olevat teda aidanud saatkonna teener, kes oli Maltsovi mässinud vaiba sisse ja asetanud selle toanurka püsti, teiste kokku keeratud vaipade sekka. Teise versiooni kohaselt olevat Maltsov põgenenud majast katuse kaudu.
Gribojedovi hukkumine oli väga jube ja verine. Kõigepealt sai ta kiviga vastu pead, seejärel loobiti ta kividega surnuks ja raiuti tükkideks. Tema surnukeha oli niivõrd moonutatud, et see tunti ära vaid ühel ammusel duellil vasakusse kätte saadud kuulihaava järgi. Gribojedovi säilmed maeti Gruusiasse.

Nõukogude Liidu ­diplomaatide hukkumised
10. mail 1923. aastal tappis endine valgekaartlane Maurice Conradi Šveitsis Lausanne’i linnas NSV Liidu täievolilise esindaja Vatslav Vorovski. Vandekohtunike poolt tunnistati Conradi ja tema kaasosaline Arkadi Polunin süütuks, misjärel pahane NSV Liit katkestas diplomaatilised suhted Šveitsiga.
7. juunil 1927. aastal sai nõukogude täievoliline esindaja Poola pealinnas Varssavis Pjotr Voikov surmavalt haavata, kui teda oli tulistanud Poola kodakondsust omanud valgekaartlane Boriss Koverda. Kuigi tulistaja võeti Poola politseinike poolt kinni ja talle mõisteti eluaegne vanglakaristus, vabastati ta juba 1937. aasta juunis. Koverda kolis 1950. aastatel elama USAsse, kus ta suri 79-aastasena 1987. aastal.
13. detsembril 1927. aastal, kui Hiinas oli hargnemas kodusõda, rünnati ja rüüstati NSV Liidu konsulaati Kantoni (Guangzhou) linnas. Konsulaadi töötajad ja nende pereliikmed võeti vangi ja järgmisel päeval hukati, misjärel NSV Liit katkestas koheselt diplomaatilised suhted Hiinaga.
24. oktoobril 1933. aastal tapeti Lvivi linnas, mis tollal kuulus Poola koosseisu, Nõukogude Liidu peakonsulaadi hoones diplomaat Aleksei Mailov. Tapjaks osutunud Ukraina natsionalist Mõkola Lemik mõisteti pikaks ajaks vangi, kuid juba 1941. aastal hukati ta Gestapo poolt.
Oktoobris 1976 sooritati USA pealinnas Washingtonis atentaat NSV Liidu saatkonna diplomaadile Sergei Stepanovile, kes suri haavadesse 25. oktoobril.
21. märtsil 1985. aastal tapeti India pealinnas Delhis NSV Liidu saatkonna töötaja V. Hitritšenko (mingil põhjusel pole avalikustatud diplomaadi eesnime).
30. septembril 1985. aastal võeti Liibanoni pealinnas Beirutis pantvangi NSV Liidu saatkonna atašee Oleg Spirin, konsulaadi töötaja Arkadi Katkov, kaubandusesinduse töötaja Valeri Mõrikov ja saatkonna arst Nikolai Svirski. Islamistliku rühmituse liikmed esitasid poliitilisi nõudmisi ja tapsid Katkovi.
16. septembril 1986. aastal tapeti Pakistanis Islamabadi linnas Nõukogude Liidu saatkonna sõjaväeatašee kohusetäitja polkovnik Fjodor Gorenkov. Kuriteos mõisteti süüdi Pakistani kodanik, kes sai surmanuhtluse.
10. aprillil 1990. aastal mõrvati Suriname riigis nõukogude diplomaat, saatkonna teine sekretär, Leedu päritolu 41-aastane Stasys Obukauskas.

Uue Venemaa diplomaatide mõrvad
1. mail 1996. aastal rünnati Guatemalas Venemaa Nicaragua saatkonna teist sekretäri Juri Truškinit, kes viibis Guatemalas külaskäigul. 13. mail mees suri.
6. aprillil 2003. aastal tulistati Venemaa suursaadikut Iraagis Vladimir Titorenkot USA soomusautode kolonni poolt sellal, kui toimus saatkonna töötajate evakueerimine. Mees sai haavata, kuid jäi ellu.
3. juunil 2006. aastal rünnati Iraagi pealinnas Bagdadis Venemaa saatkonna ametiautot, mis asus saatkonna hoone lähistel. Rünnaku tulemusel hukkus saatkonna turvatöötaja Vitali Titov. Neli venelast – saatkonna töötajad Fjodor Zaitsev, Rinat Agliulin, Anatoli Smirnov ja Oleg Fedossejev viidi ekstremistide poolt endaga kaasa. 26. juunil saadi teada nende hukkumisest.
20. augustil 2006. aastal rünnati Venemaa suursaadikut Kenyas Vladimir Jegoškinit. Röövlid ründasid autot, kui saadik peatas masina, et maanteel olnud lapsele mitte otsa sõita. Jegoškinit löödi mitu korda külmrelvaga, kuid ta jäi ellu. Ründajad võeti kinni.
23. juunil 2007. aastal hukkus Venemaa diplomaat Vladimir Rašitko Burundi pealinna Bujumbura lähistel, kui kontrollpunkti kaitsnud sõdurid tulistasid tema autot.
29. novembril 2011. aastal sai Venemaa suursaadik Kataris Vladimir Titorenko Doha lennujaamas kohaliku turvateenistuse poolt peksa. Tal sai kahjustada silma võrkkest. See oli juba teine atentaat Titorenkole. Intsidendi tulemusel said tugevasti kannatada Venemaa ja Katari omavahelised suhted.
9. septembril 2013. aastal tapeti Suhhumi linnas Venemaa saatkonna esimene sekretär Abhaasias Dmitri Višernjov, keda tulistati tema enda maja juures pähe. Tema abikaasa Olga, samuti saatkonna töötaja, sai raskelt haavata ja suri viis päeva hiljem. Kuriteo panid toime abhaas Ishan Sabantšijev ja tšetšeen Jussup Lakajev.