Juhtkiri: Kuhu sa, loll, trügid?!

Kunagi öeldi, et riiki ei tohi juhtida nagu erafirmat. Tuleb juhtida teisiti ja paremini. Inimesekesksemalt. Nõrgemaid toetavalt. Aeg on edasi läinud. Endiselt ei juhita riiki nagu erafirmat.

Ettevõtja jaoks on klient kõige olulisem inimene üleüldse. Kliendi käiguradu püütakse ette aimata ning talle poolele teele vastu minna.
Riik nii ei tee. Ütleb pigem, et kuhu sa, loll, trügid. Lähevad inimesed valudega EMOsse, mitte perearsti juurde, otsib riik võimalust see ära keelata. Selle asemel, eks ole, et paar arsti juurde panna, kes võimalikud perearstikliendid üle vaataks, abi annaks.
Ma võin öelda, miks EMOsse minnakse. Polegi alati lolli patsiendi väljamõeldis. Tihti soovitavad seda perearstid ise – kohe ja kiiresti saab vajalikud uuringud tehtud. Perearst jätkab pärast raviga.
Teine näide liiklusest. Tartu poolt tulles on linna piiril hommikuti ummikud. Mõni mölakas üritab teepervelt teistest mööda lõigata. Kuidas reageerisid „kutsutud ja seatud”? Ei pannud politseinikku välja – rammisid hoopis rauast vaiad maasse, et mölakaid takistada. Mõnekümne lolli pärast on bussijuhtide töö korraga märksa raskem ning talvistest lumesahkadest ei taha mõeldagi.
Personaalse suhtumise asemel – kellele seljavalurohi, kellele liiklustrahv –, asemel valitakse siin ebaisiklik. Keeld kirja, rauast postid vahele!