PÕNEVAD KOMBED: jõuluvanade kokkutulek lõpeb selles riigis orgiaga

Enamikus maailma maades on jõuluaeg ja jõulukombed enam-vähem ühesugused, vaid detailides on erinevusi. Kuid näiteks Islandi jõulud erinevad mujal peetavatest suuresti ning on väga tihedalt seotud kohaliku mütoloogiaga.

Paljudes maailma paikades sebivad jõulueelsel ajal ringi punaste mütside ja valgete habemetega mehikesed. Nii ka Islandil. Kuid tõelised Islandi jõulusaadikud on siiski natuke teistmoodi kui mujal.

Islandil toovad nimelt jõulukinke 13 punastes palitutes tahumatut jõuluselli, kes elavad mägedes asuvas suures koopas ja on omavahel vennad. Nad tulevad alates 12. detsembrist ühekaupa mägedest alla inimeste juurde. Islandlaste jõuluaeg algabki 12. detsembril, kui mägedest laskub alla esimene jõuluvana – Lambapeletaja, kes asub inimeste majja mõneks ajaks elama.

Iga päev tuleb mäekoopast alla üks jõuluvana, kuni jõululaupäevaks on kõik koos ja läheb lahti meeletu orgia. Seejärel hakkavad nad jälle ühekaupa tagasi minema ning kolmekuningapäevaks ehk 6. jaanuariks on kõik läinud.

Kuna päevavalguse käes muutuvad trollid kiviks, siis saavad nad liikuda vaid pimedal ajal. Nii nad tulevadki asustatud kohtadesse vaid jõuluajal, kui ööd on eriti pikad ja pimedad.

Vaatamata oma armetule päritolule toovad nad alati kingitusi kaasa. Seepärast panevad lapsed igal õhtul sussid akna peale ja ootavad põnevusega, mis hommikuks nende sisse on tekkinud.

Ematroll sööb lapsi

Nende 13 jõuluselli ema on troll Gryla ja isa Leppaludi, kes pole aga Gryla esimene mees. Gryla ehk Nõiamoor on eriti jube troll – inetu, kuri, laisk eit, kes elab mägedes ja kelle lemmiktoiduks on inimesed. Tema kohta räägitakse, et kõige meelsamini sööb ta sõnakuulmatuid ja õelaid lapsi.

Erinevalt teistest trollidest on ta aga jube perfektsionist ja kui ta midagi teeb, siis ikka korralikult ja põhjalikult. Nii ta ka näiteks puhkab mõnikord aastasadu ning tema toidupotid on pikka aega tühjad ja külmad. Kui ta ükskord nälja pärast üles ärkab, siis teeb ta oma kööki sellise põrgutule, et kuumus ulatub sügavale maa alla. Inimesed näevad siis vulkaanipurset.

Leppaludi ehk Räbalapundar on hurtsikutontide ema Gryla kolmas mees ja omavahel saavad nad hästi läbi, sest mees on sõbralik, truu ja mis peamine – hoiab moka mättas, sest Grylale ei meeldi eriti, kui teda kamandatakse ja ette üteldakse, mida ta tegema peab. Ka Leppaludi pole eriti virk, temale meeldib vedeleda põhul.

Majas elab veel Gryla 65 poega ja suur must kass, nn jõulukass, kes on väga õel ja pahatahtlik ning sööb laisku inimesi. Kolmteist poega, keda nimetatakse jõulusellideks, on Grylal aga Leppaludiga.

Jõuluajal ajab ematroll oma pojad inimeste juurde, sest nii poegade kui kassi ülesanne on püüda halbu lapsi ja need oma ema supipotti viia. Ega vanamutt ise ei pelga samuti seda tööd – ka tema käib aeg-ajalt inimeste juures vargil ning korjab kõik pahad lapsed suurde kotti ja teeb neist hiljem oma perele maitsva roa.

Alguses oldi õelad ja tehti vempe

Jõulusellidest hakati Islandil esmakordselt rääkima 17. sajandil. Kui veel paarsada aastat tagasi tegutses Islandil umbes 80 jõuluvana, siis aegade vältel on nende arv vähenenud ning praeguseks on jäädud püsima 13 juurde.

Kui varem olid nad enamasti pahatahtlikud, ülbed ja õelad ning igavesed vembumehed, siis tänaseks päevaks on nad mõnevõrra leebunud ja on inimlikumad. Kaasaegsed jõulumehed on rõõmsad ja naljakad mehikesed lapselike mõtete ja käitumisega.

Riietuseks on kuttidel soojad villased rüüd – enamasti hallid, pruunid või mustad paikadega püksid, mille peal kantakse kas kampsunit või mantlit. Kindlasti on neil pikk habe ja peas tuttmüts.

Algselt jõuluvanad kingitusi ei jaganud. Nad varastasid siin-seal söödavat ja ärritasid inimesi. Kui nad kinke hakkasid tegema, siis virgad inimesed said kingituseks näiteks uued jõulurõivad. Lastele jäetakse sussi sisse komme, mänguasju või värvipliiatseid. Ära ei unustata ka halbu lapsi – neile tuuakse kingituseks mädakartul. 

Jahitakse toitu, kuid ka kiusatakse ja hirmutatakse

Iga jõulumehikese nimi ütleb nii mõndagi tema välimuse, tegevuse või iseloomu kohta. Pärimuse järgi ilmutavad nad end taludes, kust nad endale meelepärast näpata püüavad. Nad on kavalad, kuid mitte pahatahtlikud.

Lambapeletaja on väga kõhn ja pikk. Ta püüab uttedelt piima imeda, kuid tema pikkuse tõttu pole see just kerge ülesanne.

Kuristikupõrguline maiustab lehmalaudas piimavahuga.

Tibatilluke armastab pätsata pannilt kõrbenud jääke.

Kulbinoolija satub pöördesse keedunõudest ning tema lemmiktoiduks on puder.

Pajakaapija vaimustub toidujääkidest ning lakub kõik kastrulid puhtaks.

Kausilakkuja püüab laokile jäetud toidukausse näpata.

Uksepaugutaja lärmab ja tüütab inimesi ning prõmmib öösel ustega ja ei lase pererahval magada.

Kohupiimakahmaja kosutab ennast jogurtitaolise islandi kohupiimaga (skyr) ning jääb pärast pugimist kohupiimatünni juurde magama.

Vorstinäppaja pätsab suitsutatud vorste ja viinereid.

Aknassepiiluja vahib suurte silmadega õuest soojadesse tubadesse ning teeb kindlaks, kus elavad head ja kus halvad inimesed.

Uksenuuskija iseloomulikuks tunnuseks on pikk nina ning see nina tunneb toidulõhna juba kaugelt. Ta püüab uksepraost sisse piiluda, et leida võimalus kööki jõulutoidu manu pääseda. 

Lihakoukija peab oma osa jõulupraest kindlasti endale krabama. Selleks topib ta pika toika korstnast sisse ja tõmbab selle abil lihakäntsakad välja.

Küünlanäppajat võib enamasti näha rasvaküünalde kallal toimetamas.

Jõulutrolle võib leida kõikjalt

Muide, ühe tuntuma poeemi 13 jõulusellist on kirjutanud Islandi kirjanik Johannes ur Kötlum (1899-1972) ja see kannab nime “Jolasveinarnir”.

Lisaks nimetatud 13 jõuluvanale on olnud jõulumehikesi ka selliste nimedega, nagu Kubujuss (Baggi), Lapsidioot (Bjalfansbarnid), Suitsukugistaja (Reykjasvelgur), Võinautija (Smjörhakur), Jääpurustaja (Svellabrjotur), Rasvaahmija (Flotgleypir), Pähklivaras (Kleinusnikir), Rihmapingutaja (Bandaleysir), Lambivarjutaja (Lampaskuggi), Öökoletis (Svartiljótur) jne.

Islandi Rahvusmuuseumis Reykjavikis on need tüübid kuni jõuludeni igapäevased külalised. Eeskätt ikka selleks, et lapsed rahvapärimustest aimu saaksid.

Ka tänavatel ja kauplustes kohtab samasuguseid punamütsilisi valgete habemetega trollikesi, kes soovivad: “Gledileg jol!”