Eesti maasaunas saavad kokku minevik ja tänapäev
Meie esivanemad on alati mõelnud saunast kui pühast kohast, võrreldes seda kristliku kirikuga. Nii Oskar Loorits kui ka Uku Masing on seda põhjendanud faktiga, et saunas pestakse maha mustus, kirikus aga patud. Nii ei tohi tänapäevalgi Võrumaa talusaunas ropendada, ei tohi mainida kuradit ega isegi sõnu "kuum" ja "palav".
"Saunas peab nagu kirikus olema, et Jumal hoiaks ja tervist annaks. Saunast välja minnes tuleb lava ilusasti ära uhtuda ja viht valmis seada, sest pärast südaööd tulevad vaimud vihtlema," on folklorist Siiri Nork Võrumaalt pärimust kogunud. Tema uurimuse kohaselt usuti Põlvamaal, et kui saunast välja tullakse, tuleb saunaukse ees risti lüüa, muidu läheb vanapagan sauna. "Risti kui pühaduse sümboliga püüti saunast eemal hoida kõik halb ja kurjatekitav," kirjutab Nork oma bakalaureusetöös.
Maagilised rituaalid saunas
Eesti saun on läbi aegade olnud piiriks kahe maailma vahel. Aegadetagused uskumused kirjeldavad sauna kui kohta, mida lisaks inimestele külastasid ka paljud üleloomulikud olendid. Nende olendite puhul võis tegu olla nii talu kaitsevaimude kui ka kurjade vaimudega. Ristiusu mõju eestlaste saunakultuurile ilmneb veelgi Jumala austamises ja ülistamises. Kristlik taevaisa on tuntud paljudes saunakultuuriga seotud uskumustes, laialtlevinud ütlustes, aga ka mõnedes rituaalsetes toimingutes. Näiteks öeldi Kagu-Eestis sauna minnes alati: ,,Jummal sekkä!'', millele vastati tavaliselt: ,,Jummal hää miis!'' Tänati ka neid, kes sauna või saunaskäimise olid ette valmistanud. Jumalat paluti ka saunast lahkudes, kuna sel hetkel olevat kõik taevauksed lahti ning Jumal kuulvat palvet paremini. Põhirõhk selle tõekspidamise taga seisneb aga uskumusel, et kui inimene on saunas puhtaks pesnud oma ihu, peseb jumal puhtaks inimese hinge.
Kaitsevaim, viimane saunaline
Healoomulistel haldjatel ja kaitsevaimudel oli saunas palju tegemisi. Kõige levinum on muidugi uskumine, et ka vaimud võtavad leili, vihtlevad ja pesevad end saunas. Nii oli Kagu-Eestis üldlevinud kombeks jätta saunast lahkudes lavale kasutamata viht, seep ja pesuvesi, kuna saunaema, maarjaneitsid,maarjaema, Maarja oma lastega, taevaisa, vaimud või surnute hinged pärast pererahvast sauna tulevad.
Eelkristlikul ajal peeti nädala tähtsaimaks päevaks neljapäeva. Näiteks Võrumaal säilis neljapäeva kui püha päeva algne tähendus veel üle-eelmisel sajandil mõningates saunakommetes. Kui üldiseks tavaks oli, et sauna köeti peamiselt laupäeviti, siis ravitsemise ja nõidumise eesmärgil ka neljapäeval.
Jätkub ajakirjas...