Eesti naine Guatemalas: „Matšeetega pätte hulgub siin ka!”
Pärnakas Tiina Merivee sõitis veebruaris oma pojale Oliverile Guatemalasse külla, aga olude sunnil tuleb tal sinna jääda kauemaks.
Kuidas juhtus, et sa Guatemalasse pikemaks jäid?
Kesk-Ameerikas olen alates 21. veebruarist. Siis ei olnud veel selgunud koroonaviiruse tõeline globaalne oht. Sõitsin oma pojale Oliverile külla. Juba teist aastat. Poeg on Guatemalas Atitlani järve ääres neljandat aastat. Tema ümber on kogunenud rahvas, kes usuvad seente erilisse ja olulisse rolli inimkonna ja emakese maa jaoks. Meil on siin väike maatükk, millel eluruumid, seenelabor, stuudio salvestamiseks ja peamaja. Nii et poeg Oliver ja tema poolt loodu tõi mind siia Guatemalasse. Plaanisin tagasi Eestisse sõita 6. aprillil. Hetkeseisuga on lennud tühistatud.
Kas viibid vihmametsades?
Guatemala on vihmametsade ala. Kliimavöötmelt troopika. Aga mina asun mägedes Atitlani järve ääres pea 1,5 km üle merepinna. Siin on päeval umbes 25 ja õhtul 16 sooja. Kasvavad segamini troopilised taimed ja männid, tammed. Praegu istun avokaadopuu all.
Teatavasti on Guatemala piirkond, kus on toimunud enim vulkaanipurskeid. Kas oled mõnes sellises paigas viibinud?
Vulkaane on ümber Atitlani järvegi mitu: San Pedro, Toleman ja Atitlan (suurim ja järvega samanimeline). Kõik kolm on hetkel uinunud. Aga võivad ärgata. Atitlani järv ise asub ürgvana ja hiigelsuure kraatri põhjas. Aga Antigua lähedal on ka tegutsev vulkaan Fuego. Tema suitsemist koos sädemetega on vahel järvelgi näha.
Guatemala oli ammustel aegadel maiade tsivilisatsiooni keskuseks. Kas ka tänapäeval tähtsustakse seal maiade traditsioone?
Maiade tsivilisatsioon on salapärane ja aukartust äratav. Käisin Tikalis. Giid rääkis nii palju põnevat. Arhitektuurist, matemaatikast, kalendrist, suurest linnade võrgustikust maiade hiilgeajal.
Tänapäeval on säilinud maiadel oma keel. Neid on siin tegelikult mitmeid. Järve ääres kuulen kaqchiqeli keelt, see on kõlaliselt omapärane. Peale oma keele säilitamise kannavad enamus naisi rahvarõivaid. Katoliikluse ja evangelismi varjus usutakse vanu jumalaid ja korraldatakse nende auks tseremooniaid.
Mis toimub Guatemala majanduses? Kas kardemoni kasvatused on ikka veel tähtsal kohal või toob kakao leiva lauale?
Kohalik majandus on meie mõistes arengujärgus. Siin laastas maad kodusõda. Kakao kasvatamine ja muu põllumajandus kannatas. Kogu rahvas kannatas.
Kodusõda algas 1960ja kestis pea 36 aastat. Kohalikud elavad siiani meie mõistes väga vaeselt. On peresid, kus ei jagu toitu ja lapsed ei saa koolis käia. Siiani on kirjaoskamatuid. Aga rääkides kardemonist – jah, Guatemala on suur kardemoni kasvatamise koht.
Kakao kasvatamine võtab uuesti hoogu, sest sõja ajal hävitati palju kasvatusi ja tapeti sellepärast ka inimesi.
Mis on kohalike elanike põhiroaks?
Kohalike söögiharjumusi täpselt ei teagi. Sest nemad väljas söömas ei käi. Mais, riis, mitut sorti oad on müügis. Suured broilerid ja loomaliha on lihapoodides. Ja muidugi külluslikult köögi- ja puuvilju. Praegu on mangode ja avokaadode hooaeg.
Odavad ja väga maitsvad. Kohvikus sõin Guatemala hommikusöögi nime all rooga, mis koosnes praemunast, musta oa pudrust, praetud banaanist ja salsakastmest. Praetud banaan oapudruga on üllatavalt hea kooslus. Kohalik kohv on parim, mida joonud olen.
Põhjamaa inimene igatseb soojust ja valgust. Seda on siin kuhjaga. Kusjuures siin, Atitlani järve ääres on ilm jahedam kui allpool. Mulle 26 kraadi sooja sobib. Ka 35 oleks veel talutav, nagu allpool võib olla. Põhiline oht on ennast väga intensiivse päikesega ära põletada.
Õhk on kuivem kui Eestis, aga siiski niiske. Eriti muidugi vihmahooajal. Siin ongi kuiv ja märg aastaaeg. Mais algab vihmaperiood. Siis sajab iga päev. Õnneks hooti. Aga valab kui ämbrist. Eesti inimene on karastunud igasugusele koerailmale vastu pidama. Meie mõistes on siin praegu rannailm.
Mida oled õppinud sellel vaimsel ja eksootilisel maal elades? Kuidas suhtutakse turistidesse?
Turiste siin hoitakse. Sest peale kodusõja lõppu 1996 elatub riigi majandus turismist ja riik on võõrustamise mõttes tõusuteel.
Siin on nüüdseks piisavalt turvaline juba. Kuigi võib olla veel matšeetedega pätte, kes võivad rünnata. Eriti kui turist hulgub üksi, pimedas ja on joobes ning tal on ahvatlevad nutividinad küljes. Mina olen kogenud väga sujuvat reisikorraldust kohalike pisikeste turismibüroode poolt. Valge inimene toob neile palju väga vajalikku raha sisse. Muidugi tuleb arvestada, et täpsus ei ole nende tugevam koht. Natuke manjana ikka ka.
Millal naased? On sul midagi öelda inimestele, kes sooviks kunagi Guatemalat külastada?
Koju oleksin sõitnud 6. aprillil, aga nüüd on maailm muutunud. On palju asju, mille üle meil enam kontrolli ei ole. Seega usaldan end kõrgemate jõudude hoolde... ja pesen käsi. Õnneks ei ole ma siin üksi. Ja ehk on nii seatud, et saan oma pojaga lõpuks pikalt ja lähedaselt koos olla .
Guatemala on kauge, aga siia tulemine on pikka reisi väärt. See on mitmekesine maa. Siin on kauneid randu, vohavaid vihmametsi, suitsevaid vulkaane mägedes, võimas iidne maiade kultuur, lilled, liblikad ja skorpionid. Ma näen igal hommikul koolibrid õiest nektarit söömas. Päris lähedalt. Juba see on midagi väärt.
Mul on nüüd võimalik elada pisikeses kogukonnas. Teha lihtsaid asju. Süüa lihtsat toitu ja rõõmu tunda lihtsatest asjadest. Saada osa loodusest, olla osa sellest. Usaldada ennast selle hoolde. Maailm muutub. Ehk on see tulevikus meie kõigi pääsemine.