Eestlased on jõhkralt matslikud: räige ebaviisakus valitseb nii rongis kui tänaval

Tänapäeva ühiskond, nagu me teame, on väga enesekeskne ja nutitelefonide ekraanidel ilutsev näiline reaalsus, ning äkki just seetõttu, et „päris elu“ on telefonis, et märka me lihast ja luust ligimesi päris elus meie ümber.

Viimasel ajal on eriti teravalt avalikus kohas silma jäänud inimesed, kes teistega ei arvesta – nad isegi ei tule selle peale, et nad pole universumi päikesed, vaid osakesed tervikust.
Tegelikult on ikka vahe sees, kas inimene lihtsalt ei arvesta teistega või tahtlikult ei tee seda. Näiteks kui sa võtad kohvi peale piima ja piimapakki jääb selgelt alles kolm tilka, aga sa lihtsalt oled liiga laisk sel hetkel ja ei vaheta pakki välja, olles täielikult teadlik, et su abikaasa tahab ka kohvi peale piima, ning mõtled laisalt, et „ah, las ta ise vahetab kannus oleva tühja kilepaki välja...“ või kui sa isegi ei suuda mõttelennuga nii kaugele jõuda, et peale sinu eksisteerib veel inimesei – see viimane ongi just see, millest ma kirjutada tahan.

Pissilkäik pole põhjus ukse sulgemiseks
Sõitsin hiljuti Edelaraudtee rongiga pikemat kahetunnist otsa. Kuna olen väikese lapse vanem, kes kasutab ringiliikumiseks käru, olime mehe ja lapsega ilusti Elroni rongides meie jaoks ettenähtud C-alas. Sama ala on mõeldud ka jalgratturitele ja koertele. Eks me oleme sportlaste ja lemmikutega juba niivõrd ära harjunud, et ikka tehakse ruumi ja mahume alati kõik sinna ära.
Kes rongiga sõitnud, teab, et samas alas asub ka tualettruum. Kuna sõit oli pikk, vooris inimesi käimla vahel tihedalt, mõned korduvalt, teised üksikud korrad. Kuidas mulle jäi silma, et üks noormees korduvalt käis? Vastus on lihtne – ta oli ainus, kes ei saanud aru, et kui ta avab tualetiukse, peaks ta ka selle sulgema.
Nõnda ta käis oma looduslikke hädasid rahuldamas ning lahkudes jättis iga jumala kord uksed valla, nagu oleks tal sabas oma portjee.
Kuna noormees jalutas minema väga ükskõikse ilmega, olen veendunud, et ta peast ei välgatanud isegi läbi mõte, et teised võib­olla ei taha avatud uksega ühiskäimla lõhnu nuusutada ja sinna vahtida, vaatamata sellele, et Elroni kiituseks ei haisenud vets, polnud see siiski meeldivaim, ja ütleme otse – viisakas vaade.

Manöövrid titekäruga
Tualetiaurude valguses meenub ka järgmisel päeval tänaval toimunud juhtum, kus kaks ligikaudu 30ndates eluaastates tundunud noort, mees ja naine, jalutasid (ja, just nimelt jalutasid!) fooridega reguleeritud ülekäigurajal ning järsku astusid sammu 45 kraadi kõrvale, täpselt ühele lapsekäruga jalutanud isale ette. Lapsevanem sai oma maimukese tõlla küll pidama, aga oli väga tige. Noored ei pannud kogu olukorda aga tähelegi, ninad nutitelefonide valguses säramas. Neil oli täiesti ükskõik, kes nende taga liigub ja et teised jalakäijad ei pruugi näha ette, et kaks isikut lihtsalt järsu sammu vasakule sõiduteele teevad, et „lõigata“ üle autotee kiiremalt bussipeatuse suunas.
Lapsevankriga tuleb kohe meelde ka olukord, kus Tallinna Tehnikaülikooli ees bussi oodates märkasin isa vankriga, kus magas imik, rohelise tulega teed ületamas ning kuidas kihutanud ja punase fooritule taga peatumist selgelt mitteplaaniv BMW maastur sai napilt pool meetrit enne neid pidama nii, et lapsevanem ulatas käe autokapotile panna. Kuna isa oli selgelt šokis, vibutas ta vaid rusikat ja jooksis endale teed ületamist lubava rohelise fooritulega üle. Autojuht aga sõitis rahumeeli talle keelava punasega edasi – mine sa tea, äkki oli tal kõht lahti ja vaja potile jõuda, et sellise hoolimatuse ja teistega mittearvetamisega kiirustas?

Piir matslikkuse võidukäigule
Need on vaid mõned näited igapäevaelust, kirjutamata jäi veel kümneid ja kümneid juhtumeid, mis vääriksid ehk kirjapanekut, kuid tüütaksid lugeja lõpuks ära. Need, igapäevaelus juhtuvad sisuliselt väikesed asjad panevad mõtlema, et kus on meie kasvatus? Kuidas on inimesed saanud nii vanaks, ilma, et nad märkaksid teisi - sest kõike ei saa ka lumehelbekeste süüks ajada, kui neid kasvatanud lumepallid ei ole oma lapsevanematööd teinud. Nagu öeldakse, algab kõik liivakastist,koduseinte vahelt.
Vaevalt, et neid inimesi, kes on juba üles kasvanud, olles hoolimatud ja teisi mitte märgates, kuidagi muuta või „ümber kasvatada“ saab, öeldakse ju et vanale koerale uusi trikke ei õpetata. Kuid lootus põleb eredamalt kui mu nutitelefoni ekraan südaöösel – ma loodan, et sina, kes sa seda vaimusünnitist loed, hakkad natuke enda ümber ringi vaatama ja teisi märkama. Et sa kutsud kiirabi, kui näed pingil lamavat inimest. Et sa ei pöörita silmi, kui näed nutva imikuga ema. Et sa avad ukse ja sulged selle, kuid mitte teise nina ees. Et sa arvestad, et peale sinu on siin maamunal veel inimesi ja et sinu tegudel on tagajärjed ja järellainetus.
Otsusta enda eest ja arvesta teistega, mitte ära otsusta teiste eest, arvestades ainult iseendaga. Otsuseid saad vastu võtta vaid iseenda jaoks, kuid sinu otsused mõjutavad teisi sinu ümber, seega mõtle kaugemalt kui tänane või homne – mõtle ja hooli.