Homöopaatia ravib ka hingehädasid
Homöopaatia ei kasuta kangeid antidepressante, mis suruksid haigussümptomeid sügavamale tasandile. Selle asemel püüab alternatiivterapeut haiguse kehast “välja meelitada”.
"Üha rohkem inimesi Eestis on hakanud mõistma, et homöopaatia pole ebateadus, vaid alternatiivteraapia, mis suhtub patsienti säästlikult, lähtudes põhimõttest “Noli nocere!” (ära kahjusta)," ütleb homöopaat ja holistiline terapeut Janne Heinluht.
"Homöopaatiaga on Eestis kehvad lood. Üldse alternatiivmeditsiiniga. Mujal maailmas on moodne teaduspõhine meditsiin vastandumistest üle saanud, patsiendi tervenemise nimel kombineeritakse innovatiivseid ja iidseid ravivõtteid," ütleb Janne. Seda tõenduspõhise ja alternatiivmeditsiini koostööd on hakatud nimetama integratiivseks meditsiiniks ja alternatiivteraapiaid täiendmeditsiiniks.
Individuaalne lähenemine
Saksamaal, homöopaatia sünnimaal, teevad kõik riiklikes ülikoolides õppivad arstid ja ämmaemandad läbi homöopaatiast vähemalt algkursuse, homöopaatilisi apteeke on igas väikelinnaski. “Mu oma 9-aastane tütar, terve nagu purikas, on saanud terve elu vajadusel vaid homöopaatilisi ravimeid. Aga Eestis on homoöpaatia kuulutatud ebateaduseks. Veelgi enam – kui suvaline ajaleht lahti, lüüa jääb vägisi mulje, et käimas on tõeline nõidade põletamine!"
Õnneks jõuab iga aastaga üha rohkem inimesi ka Eestis homoöpaatia juurde. "Enamasti saab see tutvumine alguse rasedusest, väikelapseeast. Kõiki lastehaigusi saab ravida homoöpaatiliste preparaatidega. Ja nii täiskasvanueani välja. Homoöpaatia on pigem elustiil kui teraapia. Iga haiguse, mure ja tervisehäda jaoks on tänapäeval välja töötatud oma homoöpaatiline preparaat," selgitab Janne.
Nii polegi imestada, kui homoöpaadi vastuvõtule tulevad inimesed ka mitte valutava jala või kähiseva kurgu, vaid hoopis hingehädadega. Inimene tahab tänapäeval palju enamat kui lihtsalt partnerit koju, sooja tuba või viiendal kuupäeval kontole laekuvat kindlat kuupalka. Ta tahab õnne, rahulolu. Minu vastuvõtule tulevad erinevad inimesed. “Palun igaühel rääkida lisaks füüsilistele sümptomitele oma meeleoludest, hetkeseisundist, tunnetest. Mind huvitavad sümptomid – kuidas täpselt inimene end halvasti tunneb. Just nende sümptomite põhjal kirjutan anamneesi ja määran kõikidest homöopaatilistest ravimainetest just sellele konkreetsele inimesele sobiva.” Ravimi määramisel on oma osa isegi sellel, mis on saanud negatiivsete emotsioonide tekkel selleks nn tõukejõuks. Ka see on igal inimesel erinev. Mõnel võib selleks olla ema surm lapsepõlves, teisel jällegi abielulahutus. Homöopaat võtab iga inimest kui täiesti ainulaadset isiksust. Seepärast peabki ta olema väga hea analüüsivõimega. Ta peab patsiendi kõik näiliselt kaootilised käitumisilmingud nagu pusletükid paika panema ja mustri kokku saama. “Olenemata, mida inimene räägib, mina ei mõista kedagi juba eelnevalt hukka. Ja kui minu vastuvõtul tuntakse end kuulduna, mitte hukkamõistetuna, siis juba see iseenesest on esimene samm tervenemise poole.”
Suhteprobleemid emotsioonidest
Ka homöopaatia mõju depressiooni ravis on uuritud. 2009. aastal avaldatud uuringu põhjal võib see olla ägeda depressiooni ravis sama tõhus kui fluoksetiin, millel põhinevad paljud tuntud depressiooniravimid, kuid ilma toksiliste kõrvalnähtudeta. Lisaks allub homöopaatilisele ravile väga kenasti valdkond, mis tänapäeva hullumeelselt kiire elutempo juures puudutab igaüht. Seda võiks nimetada psüühiliseks diskomfordiks, mis avaldub väga erinevalt – stressina, ärevusena, depressioonina, paanikahäiretena, hirmuna, otsustusvõimetusena jne, jne. See on valdkond, millega inimene reeglina üldse kuhugi pöörduda ei oska. Või kui pöördub, siis psühhiaatri poole, kes kuulab teda 20 minutit kuni pool tundi ja kirjutab siis välja tugevatoimelised antidepressandid. “Ravimitest saadud abi on minu meelest alati ajutine abi piirdudes antidepressandikuuri poolt esilekutsutud kunstliku rahulolutunde nautimisega. Inimesed võiksid enne antidepressantide väljaostmist eelnevalt siiski kaaluda, mida neil täpsemalt vaja on – kas seda diskomforti ajutiselt mitte tunda või siis sellest vabaneda. Need on kaks väga erinevat vajadust,” sõnab homoöpaat.
Jätkub ajakirjas...