Inimkond on ellu jäänud tänu naerule
Juba suur Hippokrates, meditsiini isa, pidas naermist kõige võimsamaks ravivahendiks. Kuulus saksa arst Christoph Wilhelm Hufeland kirjutas XIX sajandil: „Inimkeha kõikidest liigutustest, mis raputab võrdselt läbi nii keha kui vaimu, on kõige tervislikum naer – turgutab kõikide organite elujõudu.”
1938. aastal ilmus Prantsusmaal doktor Henri Rubinsteini raamat „Naeru psühhomaatika”. USA Stanfordi ülikooli professorist psühhoterapeut William Frey väidab, et naer stimuleerib südametegevust, normaliseerib vererõhu ja turgutab lihaste toonust – pärast südamest naermist kogeb inimene omamoodi lõõgastust, kergendust, südamerahu. Kahjuks muutub inimkond üha süngemaks. Dr. Rubinsteini andmed kinnitavad, et näiteks prantslased naersid 1939. aastal mitte vähem kui 19 minutit päevas, 1982. aasta näitajate kohaselt aga vaid 6 minutit. Kas mitte see pole peapõhjus, miks nõudlus trankvilisaatorite järele suureneb?
Tablettide asemel kõdistamine
Oma veendumuste kinnituseks tõi Rubinstein rea näiteid reaalsest elust. Kord pöördus tema poole naine, kes oli aastaid rahusteid neelanud. Doktor kirjutas talle ette Buster Keatoni jt koomikaklassikute „kursuse” – naine vaatas igal õhtul filme nende osalusel. Mõne kuuga häälestus organism „looduslikule rahustile” sedavõrd, et polnud enam vaja mingeid tablette.
Aastatega on maailmas lisandunud üha enam arste, kes lülitavad teraapia-arsenali naeru. Šveitsis, USAs ja Kanadas tegutsevad spetsiaalsed dispanserid. On haiglaid, millesse on asutatud kõdistamisteraapia osakonnad kõige „naerukindlamatele” patsientidele.
Jaapani uurijad on veendunud, et naerul pole mitte üksnes turgutav, profülaktiline mõju, vaid see kiirendab ka haigustest paranemist. Eksperimendi korras manustati allergilistele patsientidele vastavat allergeeni ja jälgiti nende nahale tekkivaid allergia tunnuseid. Seejärel lasti osal patsientidest poolteist tundi vaadata Charlie Chaplini filmi „Uued ajad”, osal videosid lihtsalt ilmastikunähtustest. Järgnevad mõõtmised tõestasid, et Chaplinit vaadanute allergiailmingud olid märgatavalt vähenenud, teistel jäid praktiliselt muutumatuks. Mis andis alust järelduseks, et huumor on võimeline ravima – vähemalt allergikuid.
Jätkub ajakirjas...