Juhtkiri: Diplomaatia või relvad?

Raketid Poolas tundub mulle erakordselt ebameeeldiva uudisena. Vene raketid NATO territooriumil saavad tähendada kaht väga halba stsenaariumi. Eelkõige muidugi Euroopa idaosale, kuhu meiegi kuulume.

Kui NATO midagi ei tee, on vihmavari meie peade kohal armetult auklik. Õigem oleks vast öelda “meie kui NATO”, aga ma tõesti ei tea, kes peaks reageerima. Peasekretär Jens Stoltenberg on küllalt stoiliste sõnavõttudega. Eelkõige “mõistab hukka”.
Kui aga NATO reageerib, oleme meie siin mitte enam Ukraina tagala, vaid otse sõjas. Lisaks sellele, mis saab meist endist, tuleb siis mõelda ka sellele, mis saab loendamatutest ukraina emadest ja lastest, kes siin kodu kaotamise järel turvalise hingamiskoha on leidnud.
Kesknädala diplomaatilised noodid kaldusid hoidma sinnapoole, et Poolasse langenud raketid võisid olla ukrainlaste omad ja välja tulistatud Vene rakettide tõrjumiseks. Võib-olla on see kehvavõitu lohutus, kuid tihtipeale tundub lahja rahu priskest riiust parema lahendusena. Nii eesti kui ka ­ukraina laste peale mõeldes. Niigi on väga halb see, et ­Ukrainas on massiivsed purustused ja seitse miljonit inimest elektrita.
Läbirääkimisi on vast ­oodata, kuid kuhu need viivad, ei tea. Millised infoüllatused aga Venemaa poolt tulevad, seda ei tea me ka. Trollivabrikute haaret arvestades mitte midagi meeldivat.