Juhtkiri: Inimeste seadused, seaduste inimesed

Eestis on väga palju seadusi. Iga tegevust ja tegemata jätmist reguleerib neist mõni. Vahel ka mitu. Kui lugema hakata, on enamik neist justkui päris mõistlikud. Aga ainult justkui.

Kui eluline olukord käes, pole seadusest või mõnest tihti mingit reaalset kasu. Võtame looduskaitse. Seadused on täiesti okei, ehkki bioloogid ütlevad, et paremini ja täpsemini saaks muidugi veel ka. Aga näiteks raierahu ja pesitsusaegade arvestamine on ilusasti sisse kirjutatud. Aga ega sellega ei arvestata – vähemalt erametsades küll mitte.
Sel aastal oli külm ja aeglane kevad, pesitsejad jäid omadega natuke hiljaks. Saed aga löödi käima just siis, kui otsustajatele sobis – binokliga pesadesse piilumiseks polnud enam aega.
Nukraid teateid saabus üle Eesti, Viimsis tõusis linnupoegade hukkamine lausa suureks skandaaliks.
Haabersti remmelgakaitsjad ei suutnud kaitsta ei puud ega pesa, seal põhjendasid ametnikud kiiret mahavõttu sellega, et kui on „oht inimestele”, siis võib. Oht inimestele oli siis ilmselt ristmiku valmimisega viivitamine, kuigi seda otsesõnu välja ei öeldud.
Hoolimatust jagub ka inimestega suhtlemisse. Seaduse järgi on meil pakiga inimõigusi, praktikas aga lohistatakse puu otsas rippunud rohemeelset nägupidi mullas. Nagu... Ei oskagi võrrelda, kõikvõimalikke suurpätte, sarimõrtsukaid ja lastevägistajaid olen politsei vahel kenasti püsti kõndimas näinud.