Kas Indiat ja Sri Lankat ühendav maariba on tegelikult iidne sild?

Pisut ookeanipinnast allpool India lõunaosa ning Sri Lanka saart ­ühendav maariba on ­pakkunud huvi ja tõstatanud diskussioone nii ­Lääne kui ka India teadlaste seas.

Oma maa folkloori põhjalikult valdavad hindud loevad silla ehitajaks müütilist jumal Vishnu kehastusena maa peale saabunud kuningas Ramat ning tundmatut konstruktsiooni kutsutaksegi Rama sillaks. Kolonistidele omase hoolimatusega nimetab Lääne teadlaskond sama struktuuri Aadama sillaks ning valdavalt suhtutakse kohalikesse legendidesse üleolekuga, pidades neid vaid n-ö pärismaalaste muinasjutulisteks müütideks. Kuid teaduse areng on sundinud Läänt ennegi oma üleolevaid seisukohti korrigeerima.
Kui kolonistid Indiat üle võttes kuulsid lugusid mere alla vajunud maast Indiast lõunas, peeti ka seda vaid kohaliku lihtrahva muinasjutuks. Hiljem laamtektoonika tekkides ja arenedes on muinasloost saanud teaduslik fakt – India lõunaosa vajub ning juba on arheoloogid ka Lõuna-India ranniku lähistelt vetest leidnud küllaldaselt muistiseid rajatistest, mis on ammuilma koos vajuva maaga ookeani rüppe kadunud. Kas ka Rama sillal on lootust sel moel tuhast tõusta ning millist mõju avaldaks see praegusele teadaolevale ajaloole?
Tehnoloogia areng on andnud geoloogia arengule hoopis uuemad võimalused ning ikka ja jälle avastatakse iidseid struktuure, mis on hoopis vanemad, kui praegune ajalugu seda tunnistada tahaks. Satelliidifotod ja Google Earth on aidanud inimarengu uurijail teha üha põnevamaid avastusi, mis kipuvad paratamatult tallama peavoolu teaduse konnasilmadel, nihutades kõrgtsivilisatsioonide ajajoont oluliselt kaugemale Maa ajalukku, kui seda on hetkel ametlikuks versiooniks peetav 5000 aastat. Ka Rama silla väidetav vanus on pea müstiline 1 300 000 aastat.

Veeuputus – müüt või tõelus?
Rama sild suunab meid ka teise inimkonna põnevaima müüdi – veeuputuse loo juurde. Ajaloole avarama pilguga vaatavad teadusuurijad nagu Graham Hancock ja Robert Bauval väidavad, et paljud leitud iidsed rajatised, sealhulgas ka Giza platoolt leitu on oluliselt vanemad, kui väidetakse, nimelt ca 13 000 aastat vanad. Samasse ajajärku dateeritakse ka kõikjalt üle ilma kokku kogutud legendid, milledest paljude jälgi, jäljendusi ja füüsilisi viiteid leiab ka muistsetelt rajatistelt ning mis kõik kõnelevad suurest veeuputusest. Tundub, et ligi 13 000 aastat tagasi tabas maakera võimas globaalne katastroof, mis jättis oma jälje nii sumerite, kreeklaste, põlisameeriklaste, hiinlaste kui ka hindude folkloori. Ka Rama sild olla veeuputuses kannatada saanud, kuid jäänud siiski jalgsi läbitavaks ning oma praeguse, läbimatu kuju sai arvatav sild Lõuna-India templeist pärit ülestähenduste kohaselt kuskil, 1480ndate paiku m. a. j, pärast üht erakordselt võimast tsüklonit.
Hoolimata sellest, et tänapäeval koostatud ajalooga haakumatuid avastusi kiputakse halastamatult muinasjuttude valda tõrjuma, on Rama sild erutanud nii India kui ka Lääne teadlaste meeli. Kirgi kütsid üles ka NASA 2003. aastal tehtud satelliidifotod, millel kogu muistne ühendustee selgelt välja joonistub. Konventsionaalsemad teadlased on kummalise maariba teket selgitanud maapinna tõusuga, teine populaarne versioon on, et riba tekkis pärast seda, kui kunagi Indiaga kokku kuulunud Sri Lanka mandrist eralduma hakkas. Alternatiivsemat usku teadlased aga pakuvad jätkuvalt, et tegemist võib olla inimtekkelise rajatisega.

Jätkub ajakirjas...