Kas keskaegsed koletised on päriselt olemas?

Kas peatud, deemonid ja muu keskaja kristlike teadlaste tuvastatud ja kirja pandud monstrumid on tegelikult olemas? Kolli- ja koletiselugudel on oma paik igas kultuuriruumis ning igaüks meist on lapsena öösel kartnud hirmsa peletise väljailmumist mõnest päevasel ajal koduselt turvalisest kohast. Kas aga on olemas ka inimesi, kes neid muinasjutulisi olendeid veel tänapäevalgi tõsiselt võtavad? Teadusliku tõsidusega?

Cara Giamol tekkis Ameerikas seesama küsimus: kas koletised on olemas ning kas keegi selle küsimusega ka tänapäeval veel üldse tegeleb? Selgub, et tegeleb küll, nimelt MEARCSTAPA – selle pika ja keerulise akronüümi taga seisab ametlik koletisteuurimise rühmitus ehk Krüptozoloogia ja usuteaduse ning nende praktilise rakenduse uurimise eksperimentaalne assotsiatsioon. See paarikümneliikmeline teadusorganisatsioon on koletiste eestkõneleja tänasel päeval. Uuritakse keskaegsete peletiste päritolu, seda, mida nende kohta räägitavad lood kõnelevad inimestest, kes need lood välja on mõelnud ning sedagi, kas ja mida on noil peletistele meile veel tänaselgi päeval õpetada.
Alati on igas koosolekuteruumis, ümarlauas või klassiruumis teemasid, mis panevad inimesi ebamugavust tundma. „Kui ma astun loengusaali ja teatan, et täna uurime religioonil põhinevat diskrimineerimist või rassidevahelisi konflikte, siis tõmbuvad kõik kramplikult endasse,” märgib Asa Mittman, üks assotsiatsiooni liikmeid ja kunstiajaloo professor California riiklikust ülikoolist Chicos. Kui professor Mittmanil on siiski vaja sellised teemad lauale tuua, siis võib ta sissejuhatuseks teha hoopis juttu peatutest, keda keskaegsed teadlased äärmise tõsidusega käsitlesid. „Peatu on ilma peata inimene, kes elab Punases meres,” selgitab Mittman. „Toonastel teadlastel oli nendega seoses kaks olulist küsimust. Esiteks – kas neid saab pöörata kristlusse ning teiseks – kui jah, siis kas neile kasvavad sellisel juhul ka pead?”

Mida koletisteuurijad teevad?
MEARCSTAPA nimi on organisatsioonile valitud meelega, pikk ja jaburalt lohisev akronüüm on koostatud tahtlikult ning lisaks napakale organisatsiooninimele tähistab see ka üht sõna iidsest saagast Beowulf, kus see loodi kirjeldama Grendeli nime kandnud koletist ning mille umbkaudne tähendus on piiridelkõndija või piirideületaja. Organisatsioon ise toimib koostööprojektide pinnal, pidades ettekandeid ja pleenumeid koletiste paljastamise ning peidetud deemonite teemal. „See on meelega valitud termin, sest see on suurepärane sõna, millega võiks kirjeldada kõiki koletisi,” märgib Mittman, „sest enamasti elavad koletised just asjade piirimail.”
Organisatsiooni kinnitusel on nende fookuses keskaeg ja varane nüüdisaeg ning enamik teadustöid põhineb just nende ajajärkude materjalil. Kuid siiski... „Suur osa sellest, mida me teeme on tänapäevalgi palju asjakohasem, kui see pealtnäha paistab,” kinnitab Mittman, kes kirjeldab koletiste uurimist kui „teadust, mis uurib, kuidas inimrühmad, eriti võimu omavad inimrühmad võtavad teistelt inimrühmadelt nende inimlikkuse ja inimväärikuse, üldisema eesmärgiga need teised rühmad hävitada.”
Ja see viimane annabki organisatsiooni tööle äärmise aja- ja asjakohasuse ka tänapäeva maailma kontekstis. Võtame näiteks peatud: nende puhul arvati, et usuvahetus võib või võiks nende puhul esile kutsuda suisa füüsilisi muutusi. Kui nüüd liikuda selle mõttekäiguga kaasa selle tegeliku kokkuvõtteni, siis viib see „vaateni sellest, kes on ja kes ei ole ühe religiooni tõeline järgija ning kes on või ei ole mingi riigi või rahvuse tõeline liige – ehk kodanik – lähtuvalt tema rassilisest kuuluvusest,” selgitab Mittman.

Jätkub ajakirjas...