Kas oma teisikuga kohtumine on ohtlik?

Kuni viimase ajani on enamikus paikades teisiku nägemist peetud pigem halvaks endeks.

Meile Maarjamaal võib see tulla pigem üllatusena, sest veel enne sotsiaalmeedia ajastut, mil igaüks, kes vähegi endasarnast kohtab, sellest ka kohe nutiseadmega pildi klõpsab ning selle mõnele populaarsele platvormile ka kohe üles riputab, oli meil teisikute suhtes pigem uudishimulik ja meeldiv eelhäälestus. Meie hilisajalugu mäletab pigem põnevat seiklusjuttu printsist ja kerjusest ning samuti kuulub Eesti filmiklassikasse Jaak Joala hiilgeaegadest pärinev lustakas film nimega „Teisikud”. Seega on teisikud meie kultuuris omandanud juba pigem hea maine. Paraku on enamikus kultuurides oma teisiku nägemist loetud enamasti ikkagi märgiks sellest, et elust lahkumine on ligidal. Võimalik, et Eesti rahvapärimusi süvitsi uurides leiame ka sealt peegelhingede pelutava aspekti – see kogemus näib olevat kultuure läbiv.

Teisikute ajalugu
Ajakirjanik ja Atlas Obscura meeskonna liige Tom Little võttis selle kummalise teema, mis on inimesi kummitanud iidsest Egiptusest kuni Victoria-aegse Inglismaani, tõhusamalt luubi alla – surmaendeks oli tei­siku ehk doppelgängeri silmamine nii Inglise kui ka germaani traditsioonides. Alles interneti laiem levik hakkas sedasorti kohtumiste jäädvustamist ja selles huumori nägemist inimestele lihtsamaks tegema – iga üksikjuhtum ei tundu enam nii hirmutavalt eraldiseisev ja ainulaadne.
Mujal tuntakse seda nähtust sõnaga doppelgänger, mis on tuletatud saksa keelest ning tähendab „topelt-kulgejat” ehk siis teisik­isikut ning mis katab siis kõik need juhtumid ja isikud, keda nähakse, siis kui isik, keda nähtud inimene meenutab, on ikka veel elavate kirjas. Kuigi doppelgängeri mõiste võeti kasutusele alles 18. sajandil, on lood ja legendid teisikisikutest ja kaksikhingedest inimkonnas ringelnud juba aastatuhandeid. Muistses Egiptuses tähistas termin Ka seda hinge aspekti, mis oli täpselt identne isiku kehalise olemusega. Euroopas ja ka osades Aafrika piirkondades levisid lood ümbervahetatud lastest – kus haldjad ja muud müstilised olendid õige imiku hällist pihta panid, asendades tolle selle üleloomuliku ja ebamaise teisikuga. Norra aladel tuntud vardøger oli vähem kurjakuulutav, ta lihtsalt ilmus paika, kuhu inimene teel oli veidi enne teda, jättes teistele mulje, et ta on juba saabunud. Inglise ja Iiri 18. ja 19. sajandi kirjanduses figureeris fetch, kummaline eeterlik teisikolend, kelle nägemist peeti doppelgängeriga sarnaselt siiski pigem surmaendeks.

Ohtlikud teisikud ­maailmakirjanduses
Tänapäeval rahvusvahelises meedias kõige rohkem tuntud doppelgänger ilmus sõnana esmakordselt Saksa autori Jean Pauli 1796 aastal ilmunud romaanis „Siebenkäs”. Kogu käänuline süžee teeb pöördeid selle ümber, kuidas peategelane Siebenkäs vahetab identiteedi oma sõbra ja teisiku Leibgeberiga. Lingvistilise irooniana leiutas Jean Paul tegelikult kaks identseid asju nimetavat terminit, neist esimene – doppelgänger, oli mõeldud tähistama pea loomuvastaselt sarnaseid inimteisikuid ning tänaseks tuntud doppelgänger tähistas sellist söömaaega, mille puhul kaks käiku serveeriti samaaegselt. See keelepeenus ei jõudnud siiski paraku Siebenkäsist kuigivõrd kaugemale ning doppelgänger võttis sisse ainupositsiooni igasugust tavatut sarnasust tähistava terminina.
Üks väheseid lugusid, kus Jean Pauli originaaltermin veel kasutusel oli, oli Preisi autori E. T. A. Hoffmanni 1821. aastal ilmunud teos nimega „Die Doppelgänger”, lisaks tegeles sama autor sama teemaga veel ka oma loos „Die Elixiere des Teufels”, mis jutustab mungast, keda tülitas tema üsnagi kaootilise loomusega teisik, kes esines kordamööda nii kangelase kui pahategijana. Kirjanduses üldiselt ongi teisik igati isuäratav teema inimolemuse duaalsust ja selle tumedamaid pooli kajastades. Sageli saab teisikust ka esmase tegelase täielik asendaja. Näiteks legendaarse muinasjutuvestja Hans Christian Anderseni 1847. aastast pärinevas muinasloos „Skyggen” ehk „Vari” eraldub mehe vari oma peremehe kehast ja muutub tasapisi tema teisikuks, kes ilmutab kardinaalselt vastupidiseid füüsilisi ja moraalseid omadusi kui algne isik. Lõpuks asendab Vari algse peategelase tema enese elus täielikult.
Ka Fjodor Dostojevski romaanis „Teisik” ilmub leebe ja antisotsiaalse valitsusametniku ellu tema julge ja ennastkehtestav teisik, kes sekkub kogu loo vältel kõige ebameeldivamal moel peategelase isiklikku ellu, kuni viimane loo lõpuks hulluks läheb. Samamoodi näib olevat ka Edgar Allan Poe lühijutus „William Wilson” esineva doppelgängeri ainsaks eesmärgiks olevat nimitegelase elu hävitamine. Inglise koolipoiss kohtub teise lapsega, kes on temaga täpipealt sarnane ning kannab ka täpselt sama nime. Teisik on poisikesele kohe algusest peale tohutuks meelehärmiks ning ilmub välja kogu Wilsoni elu, ikka ja alati vaid selleks, et kõik tema plaanid ära rikkuda. Siiski teeb selle loo ­erandlikuks asjaolu, et Wilsoni enda algsed eesmärgid on enamasti nurjatud, enamasti vaid ihast ja ahnusest lähtuvad ning õilis teisik ilmub alati välja just õigel hetkel, et kõik kurjad plaanid nurja ajada.
Kõigist neist kirjanduslikest mõjutustest piisab täiesti, et igas inimese tekitada teatav kõhedus oma teisiku ees – aga mis siis, kui kusagilt ilmubki välja keegi selline nagu mina? Ajab oma nurjatused minu kaela või hoopis röövib mu identiteedi?

Jätkub ajakirjas...