Kassid on toredad!

Kassid on toredad – see on asi, mida iga ­kassisõber sulle innukalt ­kinnitab ning on ju ammu teada, et kogu interneti kõige vaadatum sisu on kassipildid.

Kui keegi pole su sotsisaalmeediakontol ammu midagi meeldivaks märkinud, siis pildista mõnd eriti nunnus poosis kassi, postita pilt ning naudi populaarsust. Siiski on visa hääbuma müüt sellest, et kassid on isekad ega hooli tegelikult inimestest. Võime aasta lõpetada rõõmsas teadmises – see pole nii. Kassid armastavad inimesi väga, me lihtsalt ei saa neist aru või enamgi veel – eeldame millegipärast, et nad peaksid meid armastama samamoodi nagu koerad.

Teaduslikult tõestatud
Kuna kassiinimeste jutul ei ole alati laiema üldsuse silmis piisavalt kaalu, siis otsis kassisõbrast ajakirjanik Jordan Pearson üles teadusväljaande Behavioural Processes juba üle aasta vanuse numbri, milles on ära toodud kassidega läbi viidud katsete tulemused. Ja sealt ilmneb, et empiiriliste andmete põhjal on teaduslikult alust arvata, et kassid on tegelikult toredad. Enamgi veel – kassid armastavad inimest ja peavad oma isikliku inimesega või isegi üldiselt inimestega suhtlemist olulisemaks kui söömist või mängimist. Jah – lugege veelkord hästi aeglaselt see üle: rohkem kui söömist või mängimist. Kui lihtne on sul näiteks oma lapse või elukaaslase tähelepanu saada kui too sööb või mängib (loe: näpib nutitelefoni). Seega... äkki me oleme kassidele lihtsalt kadedad, et nad nii mõneski aspektis meist hoopis hoolivamad on?
Teaduskatse ajendiks oli soov katsetada kasside peal samu kognitiivseid teste, mida on juba varasemalt tehtud nii koerte kui ka maismaakilpkonnadega ning eesmärgiks oli loomulikult kontrollida, kas kassidele külge kleebitud vähese sotsiaalsuse silt ikka on õiglaselt paigaldatud. „Üha enam ja enam on tehtud kasside taju-uuringuid, mis kinnitavad nende loomade kompleksseid sotsiokognitiivseid võimeid ning arenenud oskust probleeme lahendada,” kirjutatakse teadustöös. „Siiski usutakse ikka veel laialdaselt, et kassid ei ole eriti sotsiaalsed ega hõlpsasti treenitavad. See arusaamatus võib olla tingitud põhjusest, et enamasti puuduvad inimestel teadmised sellest, milliseid stiimuleid kassid eelistavad ning seega ei olda ka teadlikud sellest, millega ja kuidas kasse koostööle motiveerida.” Üsnagi inimlik – kui me ei tea, mis teisele meeltmööda on, siis on üsnagi raske temas huvi äratada. Ja meil ei tasu eeldada, et kassid on koerad või ... inimesed.

Toidust huvitavam
Aga nüüd katse juurde: testis osales 50 kassi, kellest osad laenati kodudest ning osad varjupaigast. Kõik loomad eraldati mõneks tunniks nii toidust, leludest kui ka inimestest. Seejärel anti kassidele võimalus valida meelepäraseid stiimuleid neljas kategoorias: suhtlus inimesega, toit, lõhn ja mängukannid. Esimese asjana täheldasid teadlased, et kodu- ja varjupaigakasside eelistustes ei olnud mingeid erilisi erinevusi ning valdav enamik kasse eelistas esimese asjana suhtlust inimesega. Pooled kassidest eelistasid inimesega suhtlemist kõigile teistele pakutud stiimulitele ning vaid 37% kassidest eelistas esmalt toitu. „Kuigi on väidetud, et kasside sotsiaalsus on pigem nihkes iseseisvuse poole,” märkisid autorid, „leidsime me, et katsealustest kassidest 50% eelistasid sotsiaalset stiimulit ennekõike, isegi siis, kui neil oli selge valikuvõimalus valida sotsiaalse suhtluse kõrval ka ükskõik milline neile meelepärane stiimul ülejäänud kolmest stiimulirühmast.” Mida see tähendab? Ennekõike seda, et kassid on toredad ja nad peavad meid ka toredateks. Kuigi teadustöös märgitakse siiski ka ära asjaolu, et iga kassi individuaalse sotsiaalsus-eelistuse määrab siiski osaliselt ka tema varasem ajalugu ning vahel isegi tema tõug.
Võimalik, et paari tosina kassiga tehtud katse ei anna veel võimalust väga laiadeks üldistusteks ja järeldusteks, kuid kui siia nüüd lisada kõigi kassisõprade kogemused, siis hakkab paistma, et meil on kasside halvustamisel pigem kadeduse maik man. Kassid magavad enamuse päevast, ärkavad, suhtlevad seejärel oma kõige kallimate olenditega, söövad ja mängivad. Kõlab nagu ideaalne päev, mis?
Äkki me lihtsalt kadestame loomaliiki, kes oskab elada täpselt nii nagu iga enesearenguguru meid pidevalt elama kutsub – keskendudes sellele, mis on elus oluline ja just sellises proportsioonis, et mõnus elu säiliks. Me küll pole juba bioloogiliselt loodud pool päeva maha magama, aga paar nippi tasuks ehk kassidelt üle võtta küll. Sest olgem ausad – me ei hoia ka oma pereliikmeil 24/7 käest kinni, aga samas – kas me otsime nad esimese asjana pärast und üles, et nendega veidi hellust jagada ja mõista anda, kui kallid nad meile on?
Igatahes saame sellega positiivsel toonil kokku võtta: interneti kõige nunnumad loomad armastavad meid väga ja parim, mis me teha saame on neid vastu armastada ja õppida neilt, kuidas mõnusa visadusega ka endale luua see elu, milles kõik olulised asjad on just õigel kohal.