Kuidas vabaneda luupainajatest

"Pea igal öösel näen halba und. Mul on olemas unenäopüüdja, isegi spetsiaalse plaastri panen magama heites ninale, et öösel õhupuudust ei tekiks, kuid miski ei aita. Näen segaseid unenägusid, kus matab hinge, aina tegutsen ja püüan sellest rõhuvast koormast vabaneda.

Iga kord tahan peale ehmatavat ärkamist tagasi unne minna, et olukord lahendada. Aga viimasel ajal ei suuda enam. Ikka ärkan iga poole tunni tagant ja nii terve öö," kirjeldab tallinlanna Helgi (60) oma terve aasta kestnud unehäireid. "Kust leida abi?"
Luupainajaid on põhjalikult uurinud Ameerika Ühendriikide folklorist David J. Hufford ning avaldanud juba 1982. aastal põhjaliku monograafia öistest hirmuelamustest. Hufford väidab, et luupainaja-juttudes on väga palju ühist isegi kaugete kultuuride vahel, millel puuduvad omavahelised kokkupuuted. Need on sarnased nii Newfoundlandi saarel kui ka Kagu-Aasia riikides.
Inimeste kogemus on ühesugune: inimene ärkab unest ja kuuleb või näeb kedagi tuppa sisenemas. Ta ei saa end liigutada ega häält teha ja tajub, kuidas keegi teda rõhub või kägistab. Tavaliselt on ohver selili ja usub, et tegemist pole unenäoga, vaid ilmsiolekuga. Huffordi hinnangul on sellistel juttudel füsioloogiline tagapõhi, tegemist on seisundiga, mida teaduskeeles nimetatakse uneparalüüsiks ehk unehalvatuseks.
Seda esineb mõnikord une ja ärkveloleku piiril, kui inimene on küll teadvusel, kuid ajutiselt liikumisvõimetu ehk paralüseeritud. Hufford väidab, et mõned uskumused ja rahvajutud ei ole tingitud niivõrd kultuurist, vaid reaalsetest kogemustest, mille muster kipub korduma. Kultuurides, kus on valdav usundiline mõtlemine, nähakse uneparalüüsi põhjustajana tavaliselt kas mõnd deemonlikku olendit või maagiliste võimetega pahatahtlikku inimest.

Kes on luupainaja?
Ka meie eestimaine teadja ja ravitseja Marika Palu nõustub kuulsa folkloristiga."Luupainaja on alati konkreetne füüsiline persoon, kes viisil või teisel läheneb magajale. Ta on alati täiesti elus tegelane, mitte kunagi surnu, mõni energiakonsentratsioon või kole koll," muigab ta.
Põhjusi, miks inimesi unes rahule ei jäeta, võib Palu sõnul olla väga palju. "Alates sellest, et kiusaja on kunagi elanud seal, kus praegu elab kiusatav, kuni selleni välja, et teine lihtsalt meeldib kiusajale. Sinna vahele mahuvad ka kõik eitavad ja lõhkuvad suhtumised. Tema ihaleb millegipärast seda kiusatavat, aga tegelikkuses ligineda ei julge, ainult oma tahte saadab ihaletava juurde. Sugu ei loe – ka naine võib naist painata ja mees võib meest painata. Ka lapsed ei pääse painamise alt," ütleb tervendaja.
Lisaks luupainajatele võib olla ka kiusajaid, kes meie hulgast juba lahkunud. "Siis ei taju kiusatav mitte rõhumis- või lämmatavat tunnet, vaid voodis mingit külmust või voodi veerele istumise tunnet või voodis lamaja vaatamise tunnet. Või lausa nähakse seda tegutsejat."

Kuidas saavutada paremat und
Rahulikuma une saavutamise viise on tervendaja sõnul väga palju. "Aga nende õnnestumine sõltub väga palju sellest, kes käib und rikkumas ja millise eesmärgiga," hoiatab ta samas.
Kõige esimene, mis tuleks ära teha, on territooriumi kehtestamine ja sulgemine. "Naine saab seda ise teha, mees peab paluma mõnda temasse heasoovlikult suhtuvat naist, kel pubekaiga vähemalt poole peal vanuse poolest, et see võtaks selle mehe territooriumi enda hallata ja hoida. Sobilikud on naine, ema, vanaema, õde, sõbranna, tütar, tädi, vanatädi või mõni muu naine, kes hoolib. Sest ainult naine saab territooriumi sulgeda kõigele võõrale ja valele," õpetab Palu. Vahet pole, kellele see territoorium juriidiliselt kuulub või kes seal füüsiliselt peremees on, nähtamatu poole peab oma hallata võtma mõni naine.
"Ta kuulutab, et „see“ on nüüd tema territoorium, et seal kehtivad nüüd tema reeglid, et sinna ei saa sisse keegi, kes teeb või tahab midagi sellist, mis kahjustab kuidagi neid, kes seal tema loal elavad või asuvad. See on kõige suurem kaitse üldse. Paluja peab aga alati meeles pidama, et kui naine haigeks jääb, siis peale terveks saamist on seda kaitset vaja uuendada," nendib tervendaja. "See on alus, mille peale tuleb ehitada muud kaitsed, olenevalt asjaoludest. Sest painaja tihti ei tahagi enda arust halba painatavale. Kuigi ta mõjub hirmutavalt või lausa lõhkuvalt."
Luupainajat kogedes on Palu sõnul paslik end niipalju kokku võtta, et kui kiusaja platsis, pöörduda tema poole ja küsida tugeva selge häälega: "Kes sa oled ja mis sa tahad?"
"Tavaliselt kohkub kõnetatav ära, kui tegu tavafüüsilise persooniga. Aga ta võib ka vastata, et kes ta on. Siis peab minema füüsilises maailmas ja ütlema talle, et kui tahad rääkida, tule ja räägi, aga jäta minu juures painajaks käimine ära. See meetod on väga tõhus, aga nagu kogu painaja-teema, nõuab painatavalt julgust," nendib Palu.
Kes kõva häälega ei suuda luupainajast võitu saada, sest painatakse nii tugevasti, siis võib tema sõnul küsida mõttes – ka sel juhul võib samamoodi vastuse kätte saada.

Marika Palu on valmis kõiki, kel luupainajatega kurvad lood, valmis abistama.

Jätkub ajakirjas...