Mandalameister Ive Ruitlane-Rüütli
Ive on elanud pikalt Itaalias. Mis sundis üht eesti naist keskkonda vahetama ja millega ta tegeles seal.
Kuidas Itaaliasse elama sattusite?
Jaa, seal sai oldud päris pikalt, koos pausidega kokku 11 aastat. Imeline maa, koos oma kultuurikommete ja inimestega. Ja muidugi Vahemere köök. See on see midagi mida ma väga kõrgelt hindan. Mulle meeldib selle köögi mitmekesisus ja lihtsus, pole sellist vaaritamist nagu meil, tundide kaupa.
Mis mind minema sundis, ei tea ehk isegi õieti, ju siis pidin, nii oli vaja. Abielulaev oli karidele jooksnud ja elulained lõid üle pea kokku. Polnud enam õhku mida hingata, olin enda kuhugile kaotanud. Minu enese Minast oli järel vaid hale vari. Ja nii see keskkonna vahetus tuligi. Sain enda üles ehitada selliselt, nagu mulle meeldis, olla ilma liialdusteta, see päris ehe mina, mind võeti sellisena vastu nagu ma ennast maailmale näitasin. Ilma igasuguste eelarvamusteta ja siltideta.
Itaallaste juures meeldis see, et sind võetakse kiiresti omaks, aidatakse, nii keeleõpingus, kui töös ja koolitustel. Vabal ajal sai väga palju käidud mööda muuseume, kirikuid ja muid vaatamisväärsusi ja imelisi kohti, suhelda imeliste inimestega, aga mitte nagu välismaalane, vaid nagu üks nende seast. Imeline kogemus. Ja paljudega nendest sõpradest ja kolleegidest suhtleme aegajalt siiani. Eks vahest peabki minema, et kaugel olles õpiksid hindama seda mis sul päriselt on.
Kus elate praegu ja millega tegelete lisaks mandalate joonistamisele.?
Praegu elan omas armsas koduses Eestis, oma pisikeses majas Lõuna-Eesti metsade ja põldude vahel. Tegelen nagu ikka , 101 pisikese tegevusega, mida ühes maakodus teha annab. Suvel aias ja kui ilm ei luba midagi väljas teha, siis toas leiab alati midagi, mille kallal nokitseda. Televiisorit kodus ei ole ja ei soovi ka soetada, siis jääb aega paljudeks põnevateks asjadeks, mida teha. Armastan käsitööd, vahel lugeda, vahel ka mandalaid nikerdada. Eks joonistan neid siis, kui on tellitud või kui lihtsalt näpud sügelevad ja tekib seesmine surve, kui miski tahab läbi käe paberile saada. Vahel meeldib ka lihtsalt olla, endasse vaadata, ennast paremini tundma õppida, tegelda enesearenguga. Eks see on pikk ja samas meeletult põnev tee.
Miks just mandalad?
Eks see mandalate joonistamine sai alguse tänu ühele kallile sõbrannale. Jutustasime parasjagu lives läbi skype ja tema teatas, et tema hakkab mandalat joonistama. Mäletan, et hõikasin et „Tahan ka!“ Ja see tahtmine lõppes sellega , et tormasin poodi paberi, pliiatsite, joonlaua, malli ja sirkli järele. Ja nii see lahti läkski. Eks neid sai joonistatud veel õige mitmeid, kuni Eestisse tagasi jõudsin. Siin näitasin ja küsisin nõu ühelt teiselt imeliselt sõbrannalt, kes jagab neist maailma asjades kordades paremini kui mina. Sain aru, mida olin varem kokku kritseldanud, teadmata ise, mida olin loonud. Ja tänu tema toele ja abile ja tagantutsitamisele sain tõuke juba kindlamalt edasi tegutseda. Minu joonistused said omale uue tähenduse.
Väidetavalt laenas budism mandala mõiste tantratest. Mandala on otseselt seotud jumalaga. Millie alla liigitate oma joonistatud mandalad? Kas need on hingemandalad?
Eks ole lihtsalt mandalaid või energiapilte, kus tean teemat, mida soovin paberile panna, hingemandalaid- mis valmivad konkreetselt inimese näopildi järgi ja ainult temale isiklikult mõeldes, kui ka mandalaid, mis tulevad siis, kui nad tulema peavad. Nende pärisolevuse saan teada siis, kui teadjam inimene mulle selle lahti seletab. Ise ma kahjuks pole neis asjus nii tugev ja teadja , et suudaksin ise neid lahti seletada.
Eks hingemandala ole nagu inimese portree, aga natukene teises võtmes. Võhikule ei ütle see midagi peale mingite geomeetriliste kujundite või muud moodi joonistuse olenevalt selle joonistaja omapärast ja nägemusest , tunnetusest ja tehnikast milles see on paberile või lõuendile pandud. Sellele kes aga tunneb ja tunnetab ning oskab lugeda seda energiate maailma, selle jaoks on mandala täielik portree, ilma inimest isegi näost näkku nägemata.
Jätkub ajakirjas...