Me ei ole siin maailmas üksi
Mina olen kogu oma elu, lapsest peale, üleloomulikke jõudusid uskunud. Peab ju olema keegi ka peale meie endi, kes planeetide süsteemis või lõpmatu kosmose avarustes elab. Peab ju olema midagi peale selle, mida me oma silmaga näeme.
Eelmise sajandi kuuekümnendail aastail sai UFOde ja mitmete paranormaalsete nähtuste uurimine Nõukogude Liidus suure hoo sisse.
Kuigi parapsühholoogiaga tegelesid põhiliselt Nõukogude armee ja julgeoleku ehk KGB hästi haritud spetsialistid, sai see teadusharu ka tuhandete noorte hobiks. Paranormaalsed nähtused on teatavasti loodusnähtused, mis näivad olevat vasturääkivuses loodus- ja füüsikaseadustega. Teadlased arvavad, et neid nähtusi kutsuvad esile seni seletamatud vaimsed protsessid ilma füüsilise mõjuta. Parapsühholoogia uuribki seda, mis jääb konventsionaalse psühholoogiateaduse kõrvale. Ta uurib keha, vaimu ja teadvuse ning tunnetuse seoseid. Neil seosteil võib vahel olla kohutavalt suur jõud. Inimene on ikka püüdnud seda jõudu oma huvides ära kasutada.
UFOd vallutasid akadeemilise noorsoo
Veel suurema hooga läks lahti tundmatute lendavate objektide jälgimine ja uurimine. Õppides sel ajal Moskva Riiklikus Ülikoolis teležurnalistikat, tegutsesime kaasüliõpilastega agaralt ka UFOde uurimise maailmas. See oli kohutavalt huvitav ja haarav. Eriti seepärast, et ka paljud õppejõud olid müstikamaailma ideedest haaratud ja tarkade meestena pakkusid tundmatute nähtuste kohta ka omapoolseid seletusi. Anomaalsete nähtustega tegeles seitsmekümnendate aastate alguses Moskvas mitu avalikku teaduslikku instituuti. Lisaks muidugi hulk salastatud sõjalisi teaduskeskusi. Neil kõigi oli põhiliselt kaks ülesannet: leida kontakt teiste planeetide asukatega ja arendada välja üliinimene, kelle baasil saaks moodustada „võitmatu armee.“
Tallinnas „uurisime“ UFOsid mitmes noorteringis. Koostööd tegin ka Igor Volkega, kellega tänaseni hea kontakt. Hiljuti sattusin temaga kokku Tallinna Televisioonis, Juhan Aare populaarses telesaates „Taevariik UFOdega.“ Meenutasin seal oma kogemust ühe konkreetse kosmoselaeva looga. Meeleldi räägin sellest ka ajakirja lugejaile.
Podrezkovo mõistatuslik juhtum
1977. aasta 11. juulil hommikul umbes kella 10 paiku nägid kümned ja kümned inimesed uskumatut müstilist vaatepilti Oktoobri raudtee ääres jõekäärus. Kõigepealt märkasid tundmatut objekti elektrirongi juhid, siis ka paljud reisijad.
See juhtus umbes 30 kilomeeetrit enne Moskva linna. Rong oli just väljunud Podrezkovo jaamast ja sõitis Moskva poole. Umbes Shodnja küla juures avanes rongi vasakuist aknaist kummaline vaatepilt. Shodnja jõe käärus umbes kolmsada meetrit raudeest eemal seisis eriline objekt. Ta oli suure kausi kujuline ja helendas eredalt. Objekti läbimõõduks arvati umbes neli meetrit.
Helendav „kauss“ seisis neljal jalal pooleteist meetri kõrgusel maapinnast. Järgmises peatuses rongist maha tulnud inimesed läksid jõe äärde objekti vaatama. Nende hulgas oli ka kaks ühe teadusliku uurimise instituudi inseneri. Just nende sulest on ilmunud ka mitu kirjeldust selle nähtuse kohta. Jõudes „lendavale kausile või taldrikule” umbes 18 meetri kaugusele, kerkis meeste ette nähtamatu tõke või sein, millest läbi minna oli võimatu. Sein tundus olevat nagu ringi kujuline. Seda kinnitas nähtamatu tõke, mis kusagilt läbi astuda ei lasknud. Nii võisid ringiratast käia, aga külalisele lähemale ei saanud. Objekt seisis rahulikult ringi sees paigal ja kiirgas endist viisi valgust. Mingisugust heli kuulda ei olnud.
Kui insenerid pöördusid ümber, jäädes mõneks hetkeks seljaga UFO poole, et leida mõni oks või kaigas, millega seina lõhkuda, oli kuulda vaikset sahinat. Kui insenerid kiiresti oma silmad objekti poole tagasi pöörasid, oli ta kadunud. Neljast jalast jäid aga maapinnale sügavad jäljed.
Filmivõte lendava taldriku maandumispaigal
Eelpool toodud kirjeldatu pärineb pealtnägijailt ja NSVLiidu Teaduste Akadeemia teadlastelt, kes juhtumit põhjalikult uurisid. Minul oli õnnelik juhus nende teadlastega kokku puutuda. Töötasime tol ajal koos andeka noore filmioperaatori Vladimir Bogatkiniga Moskvas Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio korrespondentidena. Filmisime kõike, mis võis olla vähegi huvitav ETV vaatajaile. Ühel päeval teataski Volodja, et teaduste akadeemia professorid kutsuvad meid lendava taldriku stardipaika filmima ja sellest reportaaži tegema.
Loomulikult olime kohe nõus ja järgmisel hommikul startisime koos teadusmeeste soliidses seltskonnas Podrezkovo poole. Meie olime teadlastega kaasa kutsutud ühel lihtsal põhjusel. Üleliiduline Kesktelevisioon UFO reportaaži avaldada ei saanud, sest kõik sellealane informatsioon oli rangelt salastatud. Võis ju ka meie UFO maandusmispaiga näol olla tegemist hoopis Nõukogude Armee salajase objektiga. Kui Kesktelevisioon keeldus, siis Eestis ehk perifeerias võis siiski reportaaži eetrisse jõudmist vähemalt loota. Kohalik kontroll oli Moskvas filmitud materjalide suhtes alati leplikum, kui kohapeal tehtu vastu. Nii ka läks. GLAVLIT ehk tsensor laskiski materjali läbi ja see jõudis pühapäeva õhtul Eesti televaatajate ette.
„Õhtulehe“ veergudelt
Lisan siia katkendi aastaid hiljem Õhtulehes ilmunud loost. Lenk meenutab: «Tuli info, et Moskva lähedal Podrezkovos on nähtud ufot, maandumispaik ära märgistatud ja et sinna sõidab Liidu Teaduste Akadeemia salajane ekspeditsioon. Koos operaator Vladimir Bogatkiniga, ainsate ajakirjanikena, võtsime kogu asja filmilindile. Tegime mitu intervjuud. Teadlaste kindel veendumus oli, et tegemist on tõesti mittemaise objekti maandumispaigaga. Kõik kiirgusemõõtjad hüppasid seal lakke. Kuna ufode eksponeerimine uudistesaates oli välistatud, läks lõik peakirjaga «Kas see oli keravälk?» saatesse «Aeg luubis». «See oli kuueminutine reportaaž, kõva uudis, mille ka Soome uudised üles korjasid.
Aga ülejärgmisel päeval oli telemajas kohutav paanika ning julgeolek konfiskeeris filmi. Pärast oli Eesti NSV Teleraadiokomitee esimehe Raimund Penu juures nõupidamine. Eetrikeeldu me küll ei saanud, küll aga võis Eesti Televisiooni direktori Enn Anupõllu repliigist, et see reportaaž läheb Eesti Televisiooni ajalukku, välja lugeda tugeva tunnustuse noorte ajakirjanike heale tööle.“ Vahejuhtum läkski ETV ajalukku.
Moskva all oli tõepoolest UFO
Kui vähe täpsustada, siis olime Bogatkiniga sattunud väga põnevasse paika. Selleks hetkeks, kui filmima saabusime, oli objekti maandumispaik ära märgistatud. Teadlased olid seal juba mitu korda uurimas käinud. Puupilbastega oli tähistatud umbes kaheksa meetrise läbimõõduga ring. Selle keskel veel näha UFO jalgade jäljed. Uskumatu, kuid ka meie, kes me ringi sisse astusime, tajusime õrna nähtamatut seina, mis mõni päev varem inimesi laeva juurde ei lasknud. Ta justkui surus meid rinna kohalt tagasi, justkui püüdes hoida kutsumata külalisi pühast paigast eemal.
Teadlaste sõnul on nähtamatu sein analoogsete nähtuste puhul üsna tavaline. See olevat seotud gravitatsiooni jõuga, mida „marslased“ suudavad oma kasuks ära kasutada. Igal juhul anti meile pärast mõneminutilist ringis seismist suur kollane tablett, mille pidime riiete alla rinnale panema, et süda saaks oma normaalse rütmi tagasi.
Kui teadlased oma juba varem sisse lülitatud mõõteriistad ringi keskele tõstsid, hüppasid kõik osutid maksimumasendisse. Mõned seierid hakkasid edasi tagasi hüppama. Mõõteriistad läksid justkui hulluks. Nägin seda oma silmaga ja filmikaamera veel ka salvestas. Gravitatsioonijõud olid ringi keskel omadega sassis ja radioaktiivsuse tase normaalsest palju kordi kõrgem.
Teadlased võtsid asja külma rahuga. Nad olid taolisi olukordi ka varem näinud. Pealegi olid nad veendunud, et tegemist oli tundmatu kosmilise objektiga ehk UFOga. Kausitaolise lennuaparaadi väikseid mõõtmeid, neli meetrit läbimõõt, seletasid professorid lihtsalt. Tegemist oli emalaevast eraldunud lisasõidukiga, mis lühemaid otsi tegi, et kohalikku eluolu uurida.
Kui veel sel päeval oli väike kahtlus, et äkki oli ikka tegemist mõne venelaste salajase sõjamasina katsetusega, siis nädala pärast ka see kahtlus langes ära. Pärast teaduste akadeemia ametlikku pöördumist Moskva sõjaväeringkonna juhtkonna poole, saadi vastus, et Podrezkovo piirkonnas mingeid salatehnika katsetusi ei ole viimasel ajal korraldatud. Sõjaväe esindajad kandsid saadud info oma registrisse, kui kindlaks määramata objekti. Teaduste Akadeemia lisas oma registrisse ka sõna kosmos. Ajalukku läks see juhtum kui tundmatu kosmilise objekti maandumine Moskva Podrezkovo oblasti piirkonnas.