Merineitsid – kas päriselt olemas?

Mereinimeste olemasolu kohta ei ole teaduslikku kinnitust, kuid sellest räägivad teised ülestähendused. Meremehed on neid silmanud erinevates paikades üle maailma, neid kirjeldasid kreeklased, viikingid ja ka hiinlased oma suurel merereiside perioodil.

Erinevad kultuurid, kes ei puutunud tol ajal omavahel kokku kirjeldavad kõik ühtselt meres elavaid kalasabaga humanoide. Neid kirjeldasid laevalogides ka Christoph Kolumbus ja Henri Hudson. Veel 20. sajandi alguses rääkisid meremehed, et on neid näinud koos delfiinide ja vaaladega ujumas. Igas kultuuris ja isegi Egiptuses avastatud kiviaja seinamaalingutel on neid joonistatud. Kas mereinimesed võisid kunagi päriselt olemas olla? Võivad nad praegu veel olemas olla?

Vaaladel ja delfiinidel oma keel
1997 aastal lindistasid Rahvusvahelise Ookeani ja Atmosfääri Administratsiooni (National Oceanic and Atmospheric Administration) ehk NOAA töötajad Vaikse Ookeani avarustes seni kuulmata häälitsuse. Organisatsiooni 50-aastase staaži jooksul on see ainus heli, mida pole suudetud ühegi loomaga kokku viia. Sellele anti nimeks „Bloop“ ja seda peetakse seni avastamata liigi häälitsuseks.
Aastaid on toimunud massilised vaalade randa uhtumised, mille põhjustajaks arvavad teadlased olevat Ameerika Mereväe sonarrelvade testimist. Mõnel juhul esineb kaldale uhutud vaaladel tohutuid sisemisi verejookse, teistel juhtudel tundub, nagu nad oleks millegi eest madalikule põgenenud ja gravitatsiooni mõjul on nende siseorganid kokku vajunud ning nad on lihtsalt lämbunud. Teadlastel õnnestus 2004. aastal üks selline juhtum salvestada tänu lähedal asuvale poile, millel olid muu hulgas ka ookeanihäälte salvestamise seadmed. Lindistusel oli selgelt kuulda sonarplahvatus ja vaalade hädakisa, kuid keegi ei oodanud seda, mis sellele järgnes. Teist korda läbi ajaloo õnnestus teadlastel salvestada „Bloop“ häälitsust ja seda põhjalikumalt analüüsida. Teadlaste sõnul on tegemist kõige keerukama ja huvitavama loomahäälitsusega ning sel hetkel polnud neil aimugi, mis loom seda häält oli teinud. Nad võrdlesid seda vaalade ja delfiinide häälitsustega. Delfiinidel on väga arenenud häälitsused, millega nad omavahel suhtlevad, küürvaaladel on nii keerukad „laulud“, et need isegi riimuvad, kuid see lindistus „Bloop“ häälitsusest oli veel arenenum ja keerulisem.
Lindistust analüüsima kutsuti appi ka loomahäälitsuste spetsialist, kes uurib põhiliselt delfiinide häälitsusi ja otsib nendes tähiseid, ehk siis kindlat häälitsust, mis seostub kindla tegevuse või tujuga. Tavainimene nimetaks neid tähiseid sõnadeks, ehk siis ta uurib, milliseid „sõnu“ delfiinid omavahel suheldes kasutavad. Vaalade puhul on neid avastatud üle 600 ja delfiinide puhul pole praeguseks avastatu pooltki nende omavahelisest suhtlusest. Kuid kogu uuringute vältel ei ole suudetud nendes häälitsustes tuvastada mustreid, mida võiks nimetada keeleks. 2004 aasta lindistuste puhul suutis ta tuvastada sadu tähiseid ehk sõnu ja neid äratuntavateks mustriteks ritta seada. Minutitega oli võimalik lindistusest saada rohkem informatsiooni kui delfiinide ja vaalade kohta viimase 30 aasta jooksul on suudetud koguda. Lisaks kuuldavale lindistusele oli salvestusel veel inimese kõrvale kuuldamatu osa. Lindistust aeglustades on kuulda klõpsud, piiksud, raginad, klõbinad ning häälitsuste eksperdi sõnul on seal kuulda vähemalt kuue erineva indiviidi tekitatud tuhanded „sõnad“ korrapärastes mustrites, ehk siis äratuntavalt nende müstiliste loomade omavaheline suhtluskeel – nad räägivad omavahel.

Evolutsiooni käigus ­maaelanikust vee-elanikuks
Teadlastel on üks teooria vee-ahvidest, kuid tegelikult on see teooria inimeste arengust. Oletatavasti 7 miljonit aastat tagasi tulid meie esivanemad puu otsast alla ja läksid tutvust tegema uue huvitava maailmaga – veemaailmaga. Teadlaste sõnul võis just seal areneda inimese oskus täiesti püsti asendis seista ja liikuda – olles avastanud toidukülluse vees, seisid nad madalikel parajat hetke oodates. Arvatakse, et sel hetkel hakkas arenema ka inimese mõtlemise võime – mereelukatest said nad vajalike aineid nagu joodi ja rasvhappeid. Oskus püsti kõndida ja kõrgelt arenenud aju on vaid mõned teooriat kinnitavatest asjaoludest. Lisaks suudavad inimesed tahtlikult hinge kinni hoida ja veelgi enam, teha seda kauem kõigist maa peal kõndivatest loomadest. Treenitud vabasukeldujad suudavad hinge kinni hoida isegi kuni 20 minutit – peaaegu sama kaua kui delfiinid. Veel olulisem tõendus sellele on meie lapsed – imikud hoiavad automaatselt vee all hinge kinni. Erinevalt peaaegu kõigist teistest maaloomadest puudub inimestel peaaegu täielikult veetakistust suurendav karvkate ja inimese kehal on sarnaselt veeloomadele ühtlaselt jaotunud rasvkude, mis aitab vees kehatemperatuuri säilitada. Maaelanikust vee-elanikuks arenemist on küllalt palju. Näiteks pärinevad mõõkvaalad miljonite aastate tagusest hundi sarnasest esivanemast ja osade loomade puhul on see transformatsioon veel hiljutisem. Ainult 50 000 aastat tagasi arenes pruunkarust välja jääkaru. Selle evolutsiooni mõistes väga väikese aja jooksul on jääkarudel arenenud välja ujulestad ja võime minuteid vee all hinge kinni hoida – neist on saamas vee-imetajad. Ka inimestel on sõrmede ja varvaste vahel väikesed ujulestad, mida näiteks praegu olemas olevatel ahvidel ei ole. Kas on võimalik, et kui meie esivanemad veetsid meie arengut mõjutava osa ajast meres, et osa neist võisidki areneda mereloomadeks?
NOAA teadlased olid Lõuna-Aafrikas järjekordset vaalade kaldale uhtumise intsidenti uurimas, kui üks kohalikest teadlastest kutsus neid uurima üht avastust. Kalameeste võrkudesse oli kinni jäänud suur valgehai, kes oli tõenäoliselt tulnud surnud vaalade lihast kerget kõhutäit saama, kuid oluline polnud mitte hai ise, vaid see, mis tema kõhust ja küljest leiti. Hai kõhus oli muu hilgas kehaosasid, mis tundusid olevat vaalast või delfiinist ja osad, mis tundusid olevat seni tundmatust liigist. Hai suu ümber oli näha torkehaavu ja ühte neist uurides avastasid nad sealt astelrai astla. See oli eriline leid, sest kuigi teised hai liigid söövad astelraisid, siis valgehaid seda ei tee.

Müstilised kalapüügirelvad
Valgehai kõhust leitud kehaosade kokku sobitamine oli keeruline, seda enam, et teadlastel oli hinnanguliselt vaid umbes 30% kogu kehast.Alustuseks võtsid nad DNA proovid, et selle tundmatu olendi geneetiliselt ülesehitusest pilti saada. Selle olendi rinnakorv oli välja arenenud sukeldumiseks, hambad olid erineva suurusega, kuigi tavaliselt on mereloomade hambad ühesuurused. Kõikidest kehaosadest oli kõige paremini mõistetav sabaosa, mis sarnanes kõige enam meriveiselise lamantiini omale, kuid röntgenpilt paljastas, et sabaosa sees olid luud – midagi, mida lamantiinidel ei ole. Lisaks sabale oli kolju, kuid ka sellest oli enam kui pool puudu ja selle otsaesises oli auk, millele keegi teadlastest ei osanud seletust leida. Viimasena uurisid nad vaagnaluud, mille küljes olid ka osalised sääreluud. Hüljestel on lühikesed sääreluud ja isegi esmasel vaatlusel oli näha, et sellel isendil olid pikad sääreluud. Nad olid kindlad, et see isend on liigist, mis tekitab „Bloop“ häälitsust, kuid see pole ligilähedanegi ühelegi siiani teada olevale mereloomale.
Teadlased jätsid mõneks ajaks kõrvale seletamatud kehaosad ja uurisid teisi hai kõhust avastatud asju, millest üks oli luu tükk, mis oli tõenäoliselt vaala luu. Kindlasti polnud tegemist osaga sellest tundmatust loomast. Sellel olid täkked ja otsas suurem sälk ning teadlastel puudus igasugune arusaamine, millega võiks tegemist olla. Iga kord kui nad avastasid midagi uut, tekitas see kümneid lisaküsimusi ning nad kutsusid abiks teadlase Smithsoniani muuseumist, kes tõi uurimisse selgust. Värske pilguga olemasolevaid kehaosasid vaadeldes mõistis ta nende ja eriti vaagnaluu sarnasust inimese omaga. NOAA teadlased olid vaadelnud kehaosasid horisontaalses asendis, kuid Smithsoniani teadlane andis neile uue, vertikaalse vaatenurga ja ühel hetkel sai kõik selgeks – sellel loomal on puusade asetus sama, mis püsti kõndival loomal ehk see loom on oma evolutsiooni alguses kõndinud kahel jalal. Olemas on vaid üks loom, kes kõnnib kahel jalal ja see on inimene. Kõik loksus paika. Sabaosa luud sarnanesid inimese jalalaba luudele, vaagnaluu sarnanes inimese omale ning see omakorda selgitas veel midagi. Hai suuümbrusest välja tõmmatud astelrai astel sobis ideaalselt hai kõhust leitud vaalaluu otsas olevasse sisselõikesse – tegemist oli tööriistaga. Teadlastele meenusid kalameeste lood sellest, kuidas võrkudest on avastatud just tapetud kalu, kellel on odad ja nooled külgedes. See olend koos oma liigikaaslastega on see, kes need odad ja nooled valmistas. See pole lihtsalt meiega samast esivanemate liinist arenenud olend, see on keegi, kes on intelligentne, valmistab tööriistu ja kui see on sama loom, kes tekitab „Bloop“ häälitsust, on neil ka oma keel, mis omakorda tekitab veel rohkem küsimusi. Me teame, et nad liiguvad gruppides, nii et nad on sotsiaalsed. Kas sel olendil on emotsioonid, empaatia? Kui see olend on osa inimese sugukonnast, kui inimese sarnane ta on?
Kõige värskematest kohtumistest mereinimestega jutustavad süvamere kalurid, kes on kogemata nendega ühistele jahimaadele sattunud. Kõige iidsemad märked neist asuvad Egiptuse kõrbes, kus liivakivikoopad asusid kõrbeääre asemel mere kaldal. Vesi on taganenud, kuid mälestus seal elanud inimestest on jäädvustatud seinamaalingutele. Arheoloogide sõnul on tegemist kõige vanemate müütiliste kujutistega, mida inimesed iial on loonud. Piltidel on näha kalasabadega humanoidid, kes peavad jahti kaladele. On need tolleaegsete jahimeeste soovunelmad, ujuda kaugele merele, et püüda suuremat saaki, või on need salvestused möödunud aegadest? Varased inimesed võitlesid omavahel jahi- ja kalastusalade üle, konkureerivate hõimude ja teiste ohtude vastu kasutati kõige jõhkramaid meetodeid. Piltidel tundub olevat kujutatud ka sõda mereinimeste ja maainimeste vahel – kas me suretasime nad välja või ajasime nad peitu?

Kas delfiinid õpetavad inimesi?
NOAA teadlased valmistusid kõigi oma leidudega tagasi USAsse naasma, et seal uurimist jätkata, kuid see plaan jäi katki. Ühel päeval, varastel hommikutundidel, kui keegi teadlastest laboris ei viibinud, saabusid sinna politseinikud ja  konfiskeerisid kõik dokumendid ja leiud. Neil olid vastavad paberid, kus oli kirjas, et neil on õigus konfiskeerida need rahvusvahelise tähtsusega leiud koos nendega kaasnevate uuringudokumentidega. Kogu haarangu salvestasid valvekaamerad, mille salvestus on kõigile soovijatele kättesaadav. Teadlased olid hämmingus, sest nad ei olnud midagi sellist kunagi varem näinud. Ainus seletus sellisele haarangule on see, et kui NOAA teadlased tõestavad, et nad on avastanud täiesti uue intelligentse liigi, keda mõjutavad USA Mereväe sonarrelvade katsetused, siis nad ei saa neid katsetusi enam teha. Veelgi enam, nad peavad tunnistama, et neil on sonarrelv, mida nad siiani on eitanud, vaatamata kõigile tõenditele. NOAA teadlastele jäid vaid „Bloop“ häälitsuse salvestused, mida neil ei olnud võimalik konfiskeerida. Tagasi USAsse jõudnud, tegid NOAA teadlased protestiavaldusi igasse ametisse, mis neile vähegi pähe tuli. Ainus, mida Merevägi nendega jagas, oli kehaosadest võetud DNA proovid, mis nende väitel olid rikutud, kuna nad keeldusid tunnistamast nende hämmastavat sarnasust inimeste DNA-le.
NOAA teadlased otsustasid alustada algusest, 2004. aasta vaalade kaldale uhtumisest, mis oli esimene nende poolt uuritud selline juhtum. Lõpuks jõudis nendeni informatsioon, et enne kõiki teisi jõudsid sündmuskohale kaks teismelist poissi, kellest ühel oli kaasas kaameraga telefon. Hiljem käisid poistega rääkimas ka inimesed mereväest, kes poistele kinnitasid, et see, mida nad nägid, ei olnud see, mida nad arvasid, et nad nägid. Kuna tol ajal olid kaameratega telefonid veel haruldased, ei taibanud ametnikud poiste telefone kontrollida ja poistele jäi alles video, mis nad sel päeval rannas filmisid. NOAA teadlased nägid koheselt, et videos nähtud olend on sama, kelle liigikaaslast nad oma laboris uurisid. Sellest innustatuna läksid nad kogu olemas oleva salvestusvarustusega paika, kus nad teadsid, et neid olendeid on nähtud – vaalade iga-aastasele rännuteekonnale. Kui nad olid paar tundi valitud asukohas olemas olevaid lindistusi veel all mänginud ja loodetavaid vastu häälitsusi lindistanud, ilmus kohale rannavalve, kes konfiskeeris nende selle päeva lindistused, enne kui neil oli võimalus lindistusi analüüsida või isegi kuulata.
Pärast seda lagunes „Bloop“ häälitsust uurinud teadlaste meeskond. Nad on jõudnud arvamusele, et ehk ei peakski neid olendeid enam otsima ja et tegemist ei ole teaduslike haruldustega, vaid intelligentsete kaasolenditega, kes väärivad oma valitud rahu. Kui vaadata koopajoonistusi Egiptuse kõrbes, siis võib öelda, et viimane kontakt nendega oli meie poolt väga agressiivne. Pole imestada, kui nad meid pelgavad ja end meie eest peidavad. Inimesed ei ole kooseksisteerimises kuigi osavad. Nende teadlaste ainus eesmärk on nüüd, et lõpetataks sonarrelvade testimine, mis on ka põhjuseks, miks nad oma tõestamatu looga on lagedale tulnud.
Huvitav fakt: Maailmas on veel järel paar kohta näiteks Brasiilias, Lääne-Aafrika ranna aladel ja Lõuna-Ida Aasias, kus metsikud delfiinid peavad koos inimestega jahti. Nad aitavad kalameestel kala püüda. Kalamehed lähevad madalikele ja heidavad oma võrgud vette ja kutsuvad delfiine. Metsikuid delfiine, keda keegi pole selleks õpetanud. Delfiinid vastavad sellele ajades ühtse reana liikudes kalaparvi võrkude suunas. Kalamehed piiravad delfiinid ühes kalaparvedega sisse ja tõmbavad võrgud kokku. Delfiinid jäävad selle juures täiesti rahulikuks, sest nad teavad, et kalamehed lasevad neid hiljem välja, mida kalamehed teevadki enne võrkude kaldale tõmbamist. Pärast seda ootavad delfiinid madalikel oma osa saagist, mida kalamehed neile otse suhu viskavad. Kogu saak jagatakse vennalikult pooleks. Kahe erinevast keskkonnast pärit liigi omavaheline koostöö. Midagi sellist ei toimu mitte kuskil mujal maailmas ja keegi ei tea, kuidas see alguse sai. Kuidas saanuks inimesed midagi sellist delfiinidele õpetada? Loogiline vastus on see, et inimesed ei teinud seda, delfiinid õpetasid inimesi. Kuid kellelt nemad seda õppisid?