Mõistatuslik keravälk ei paljasta saladusi

Juba mitu sajandit püüavad teadlased jälile saada looduse ühele ­suuremale mõistatusele: mida kujutab endast ootamatult ilmuv ­keravälk. Eksisteerib umbes viissada erinevat teooriat keravälgu tekkimise ja loomuse kohta, kuid mitte ühtki neist pole suudetud veenvalt tõestada.

Teadlastel pole kõigele lisaks õnnestunud laboritingimustes luua ka absoluutselt identset keravälgu mudelit. Seetõttu on peamiseks infoallikaks keravälgu kohta pealtnägijate tunnistused.

Keravälk võib endas kanda intellekti algeid?
Esimese põhjaliku teose keravälgust avaldas 19. sajandil Prantsuse kuulus matemaatik, füüsik ja astronoom Dominique François Jean Arago (1786–1853), pannes aluse selle loodusnähtuse uurimisele. Arago kogus kokku mitmekümne pealtnägija jutustused keravälgu kohta ja püüdis neid üldistada. Tema järel on selle nähtuse uurimisega tegelenud erinevate maade sajad või isegi tuhanded teadlased, kuid midagi konkreetset ja selget pole suudetud välja selgitada.
Nõukogude Liidus tegutses omal ajal Jaroslavli ülikooli juures koguni keravälgu uurimise keskus. Teadlaste eesmärgiks oli taltsutada või kodustada keravälk ning püüda temast kätte saada energiat. Tõuke keravälgu uurimisele andis Nobeli füüsikapreemia laureaat Pjotr Kapitsa (1894–1984), kuid 1990. aastatel lõpetati keskuse rahastamine ja see suleti.
Ühe eriskummalisema ja julgema hüpoteesi kohaselt võib keravälk olla iseseisev eluvorm. Venemaa akadeemik Vlail Kaznatšejev (1924–2014) teatas kunagi: „See on mingi plasmalaadne energeetiline substants, millel on intellekti al­geid.“
Ollakse seisukohal, et värviline elektriline kera ilmub harilikult äikeselise või tormise ilmaga. Samas on olemas arvukalt tunnistusi keravälgu kohta ka selge päikeselise ilmaga. Keravälk võib põrutada läbi seinte ja klaasi, pigistada end sisse ukselukkudest, karata välja maa alt ja ilmutada ennast isegi lennukites. Mõned keravälgud on võimelised läbi tungima ka erinevatest kõvadest ja tahketest kehadest. Tundub, et keravälgu käitumisest on kõik teada, kuid teisalt pole teada peaaegu midagi.
Keravälgu oluliseks tunnuseks on liikumise trajektoori ettearvamatus. Kunagi pole teada, millises suunas otsustab keravälk liikuda. Lisaks sellele ei osata ette ennustada, millega keravälgu ilmumine päädib – kas plahvatuse, mõne objekti ründamise, lagunemisega mitmeks tükiks või hääletu kadumisega.
Keravälgu suurus võib ulatuda 3 kuni 40 sentimeetrini, kiirus võib olla kuni 10 meetrit sekundis. Seetõttu pole mõtet hakata selle eest ära jooksma, sest nagunii saab keravälk inimese kätte, kui ta seda tahab. Lisaks võib paanikasse sattumine ja äkiliste liigutuste tegemine lõppeda inimese jaoks surmavalt. Mõni teadlane on väitnud, et inimesed surevad kokkupuutel keravälguga mitte elektrilöögist, vaid hoopis keravälgust erituvate mürgiste ainete tulemusel.
Pealtnägijad on kinnitanud, et keravälgud võivad olla punased, valged, oranžid, sinised, rohelised, hallid ja isegi mustad. On räägitud sellestki, et keravälgud võivad mõnikord olla mitmevärvilised või muuta värvi. Kas see kõik võib tähendada, et eri värvid vastavad erinevatele omadustele?
Pealtnägijad on jutustanud, et keravälk võib üles sulatada metallmündid, kuid paberraha jätta terveks. Keravälgus on varjul hiiglaslik energia: välgu sisetemperatuur võib ulatuda sajast kuni mitme tuhande kraadini, kuid senini pole suudetud seda lendavat „elektrijaama“ inimesele allutada. Mõelda vaid, kui palju energiat läheb kaotsi!

Keravälgule meeldib ­lennukites tuuseldada
Teadlaste kinnitusel ilmutab keravälk end tavaliselt ühes eksemplaris, vaid väga harvadel juhtudel on näha olnud korraga mitut keravälku. Seejuures võib keravälk ilmuda väga ootamatust kohast: näiteks langeda alla pilvedest, välja tulla telefoniposti tagant. Tulekera on nähtavale ilmunud ka näiteks pistikupesast või televiisorist. On teada juhtumeid, kui keravälk läheb läbi klaasi, jättes järele vaid pisikese augu. Kuidas ta seda suudab, ei oska teadlased veel seletada.
Ka lennukipilootide kabiinides ja lennukite kõrval on keravälku sageli nähtud. „Kinnitan, et olen mitmel korral märganud reaktiivlennukiga võidu kihutavat keravälku,“ on rääkinud vene sõjaväelendur Valeri Bodnaruk, „aga hiljem on see „kaunitar“ tunginud ka hermeetilisse kabiini.“
Tõepoolest armastavad keravälgud näidata end lennukite pardal. Briti professor Richard Jennison oli üks esimesi selle nähtuse pealtnägijaid. Ta sõitis 1963. aastal New Yorgist Washingtoni ja väljas mürtsus äike. Esialgu tabas lennukit tavaline välk, kuid seejärel ujus piloodikabiinist välja keravälk, mis oli umbes tennisepallisuurune. Ta kadus samamoodi nagu oli ilmunud – äkitselt. Reisijad rääkisid hiljem ajakirjanikele, et nad tundsid end olevat nagu hüpnoosi all, kuna ei suutnud liigutada ei jalgu ega käsi.
1980. aastatel sai keravälku tunda Nõukogude Liidu lennukompanii Aeroflot lennuk. Kõigepealt tungis helendav kera piloodikabiini, lendas ehmunud lenduritest mööda ja suundus reisijate salongi. Reisijad kangestusid ja läksid näost valgeks. Lennuki tagumises otsas lagunes keravälk äkitselt kaheks poolkuuks, kuid seejärel ühinesid kaks poolt taas tervikuks. Siis keravälk kadus, jättes lennukikeresse veel ühe augu. Meeskond maandas igaks juhuks kiiresti lennuki.

Jätkub ajakirjas...