Murtud mehe pihtimus: pruut jättis mu maha ja võttis hoopis naise

Margus ja Irene leidsid teineteist juba 10s klassis ja veetsid kogu gümnaasiumiaja teineteise seltsis. See oli selline koolilaste armastus, meenutab Margus.

Ta lisab taustaks, et eluteed läksid lahku neil selletõttu, et Irene asus Tartusse kunsti õppima ja Marguse pere kolis soome ning ilma elukoha ja tööta Margusel ei jäänud muud üle, kui perega kaasa minna. Ta lõpetas Soomes ehituskooli ning asus samal erialal ka tööle. Olles piisavalt mammonat kogunud, otsustas ta oma elu ikkagi kodumaal alustada ja kolis Eestisse tagasi.

Kolime taas kokku
„Esimese asjana otsisin Irene üles, olin küll temaga põgusalt suhelnud e-posti vahendusel, aga pigem selletõttu, et teda päris ära ei unustaks ja rohkem viisakuse pärast. Ostsin endale Tallinnasse kolmetoalise korteri ja seda rõõmsam olin uudise üle, mida kuulsin ühelt meie ühiselt tuttavalt.
Nimelt on ka Irene Tallinnas tagasi ning otsib omale elamist. Loomulikult oli ta mu pakkumisega kohe nõus, sest hetkel peatus ta ema juures Mustamäel ühetoalises korteris. Suuri kavatsusi mul esialgu muidugi ei olnud, aga eks ma südames ikka lootsin, et vana leek tõuseb taas tuhast.
Meie kohtumine ja sissekolimine sujus küll väga hästi ja meil oli meeletult rääkida, mis vahepeal meie eludega on toimunud, kuid miski oli nagu valesti. Tema olek, tema riided, ta nagu polnud päris tema ise, aga ma ei lasknud sellest häirida, sest vahepeal oli möödas ikkagi 6 aastat, eks inimesed muutuvadki ajas. Jõime muidugi palju veini ja tegin jutuks ka meie toonase lahkumineku ja uurisin tuleviku- plaane, aga ta arvas, et hetkel pole selleks sobilik aeg, et küll, aeg annab arutust.

Välja ilmus kahtlane sõbranna
Olime juba kolm kuud ühe katuse all elanud, aga meie vahel polnud juhtunud midagi. Lisaks märkasin ka esimesi ohumärke: nimelt lävis ta pidevalt ühe Tartu naissoost üliõpilasega, kes ka sageli tema ehk siis meie juures peatus ning magas alati tema toas, kuigi meil oli üks täiesti tühi tuba, kus neiu oleks saanud rahulikult magada.
Mul ei olnud ju ometi midagi selle vastu, kui tema sõbranna meie juures aegajalt peatus. Minus süvenes kahtlus ja otsustasin välja selgitada, et mis toimub ning kas mul on üldse mingit lootust temaga veel leivad ühte kappi panna.
Uurisin ühelt vanalt klassivennalt, et mis ta Irise kohta teab. Tema selgitus oli napisõnaline, kuid selge: „Ta pööras seal Tartus ju lesbiks,“ meenutab Margus klassivenna sõnu. Pärast sellist kohutavat avastust olin hingepõhjani löödud, minu korteris elab minu endine tüdruk oma uue pruudiga. Otsustasin esialgu seda mõtet siiski seedida ja mitte jutuks teha.

Enese „avastasmine“
Paari päeva pärast tegi Irene juttu, et kas ma ei taha ühele tema sõbrannale seda tühja tuba välja üürida, mitte sellele, kes Tartust käib, vaid üks teine, kes ka otsib Tallinna elamist.
Kuna selline asi tundus mulle vastuvõetamatu, otsustasin teemaks võtta meie tuleviku ja muidugi selle, mida meie klassivenna käest kuulsin. Irene ei öelnud midagi, vaid palus, et tooksin poest mõned pudelid veini ning ta räägib mulle kogu loo.
Ta tegi mulle selgeks, et meil ei saa ühist tuleviku olla, kuna tema armastab ühte teist tüdrukut, kellega kavatseb ühise kodu luua, palus veel, et laseksin neil veel seni siin elada, kuni tema pruut Tartus kooli lõpetab ja tema ennast majanduslikult kindlustab, et oma pind üürida.
Seni kuni mina Soomes müüri ladusin, oli tema ennast Tartus „avastanud“ ning ümber pöördumiseks ei olevat tal mingeid plaane.
Kui ma hommikul suure peavaluga ärkasin, oli ta oma asjad pakkinud ja lahkunud, laual oli maksmata üüri raha. Rohkem ei ole ma temast midagi kuulnud ega tahagi kuulda,” lõpetab Margus oma kurva jutu.