Nimede kokkukõla

28.06.2021 11:00
Margit Peterson
Kommentaarid
0
Foto:

Leeno istus aurava kohitassiga suvemaja terrassil ja jälgis ­varahommikust luikede armumängu. Põhjus, miks naine juba ­kevadel suvemajja naasis, pole üldse proosaline.

Eks see võib tunduda linnakärast vabanemisena, kuigi siiski just tänavune pandeemia sundis naist omasse mulli sukelduma. Ise armastas ta öelda ja mõelda et suvemajas tunneb ta ennast justkui vanajumala seljataga. Küllap nii ka on, sest Leeno pakkis auto pagasniku söögipoolist täis ning otsustas pikemaks ajaks suvilasse jäädagi. Seal on ju kõik eluks vajalik olemas, renoveeritud vana taluhäärber, mis suhteliselt mere kaldal asub, on ju parimaks lõõgastumise paigaks. Lisaks ei saanud säästlik naine rahanappuse järel kurta, aga töötuna suurlinnas vegeteerimine ei andnud talle ka midagi. Lisaks kiusas naist siiani poole aasta eest lahutatud abikaasa, kes oli endale juba uue pere loonud, aga tundis võimu ja haiglast vajadust ikka veel Leeno elu elada. Jah, tõsi ta on, et eksabikaasale ei olnud võimatu võtta teekond ette eksnaise suvemajja, kuid Leeno lootis südamest, et seda ei juhtu. Mehel ei ole õigust teha etteheiteid taluhäärberi suhtes, selle pärandas Leenole kadunud vanatädi ning naine lasi hoone renoveerida ka pärandiraha eest. Eksabikaasa kätt seal mängus ei olnud. Tema ei raatsinudki Leeno heaks midagi teha, pigem kuldas ta oma toonase armukese kulla ja karraga üle.

Tore luigepaar
„Oi, kuidas sooviks ise ka seda õrnust ja armastust tunda!“ möönis naine, nähes luigepaari südamekuju moodustamas. Kunagi lapsena armastas ta alati luikede armumängu vaadata, igatsedes ka seda õilist tunnet tunda, nagu iga inimene igatseb. Lisaks armastas nääpsukesest punapeast Leeno unistada ennast printsessiks, keda kannab kätel karune prints. Tõsi küll, printsi ta leidis, aga mitte just karuse. Eksabikaasaks osutus pigem lüheldane, naiselike joontega Artur, kes mitte kuidagi ei osutunud oma nime vääriliseks, sest enne noorte tutvumist kujutles Leeno, et Arturid ongi suured ja karused mehed, aga pettus, kuigi saatus liitis nad kokku suisa viieteistkümneks pikaks aastaks.
Piirangud, mida allameetrimees, kelleks Leeno oma toonast elukaaslast endamisi kutsus, ahistasid naist tegelikult juba suhte algusest saati. Küll ei lubanud ta Leenol minikleite kanda, küll pidas sobimatuks kontsakingadega tema kõrval käimist. Jah, Leeno on ka ilma kontsadeta Arturist peajagu pikem. Tagant järgi mõtleb naine, miks ta küll üldse Arturiga kokku jäi – mehega, kes teda nende pikkade kooselu aastate jooksul korduvalt pettis ning ahistas. Ju oli see vajadusest armastuse järgi, igatsedes seda õilsat ja kättesaamatuna tunduvat tunnet, mida ta kodust kunagi ei saanud. Leeno vanemad olid nagu töörobotid ning toonasele pisikesele piigale tundus, et ta on nagu segavaks teguriks oma vanematele, kes pidevalt kahekesi mööda ilma reisisid ning tütrele lapsehoidja palkasid. Ja mitte kunagi ei meenutanud Leeno vanemad talle armastavat luigepaari. Mitte kunagi ei näinud piiga neid omavahel hellust ega armastust jagamas, mida ei jagatud ka oma ainsale lapsele, haprale Leenole.
Puberteedieas hakkas Leeno juba kahtlema, kas ta ongi oma vanemate tütar, ehk on hoopis lapsendatud, sest ta ei näe kummagi vanema moodi olevat. Aga paraku ei tarvitsegi laps nagu vanemate suust kukkunud olla, Leeno näeb välja täpselt oma vanatädi ehk isapoolse vanaema õe koopia, nii välimiselt kui ka sisemuselt. Just see vanatädi Liisa hoidis ja armastas Leenot kõige rohkem, aga ka tema ei jaganud hellust, kui jätta välja tüdruku sünnipäevad, mil tädi Liisa alati lapsele kalleid kingitusi tegi, sülle võttis ja kallistas. Vaid siis sai tüdruk kallistust tunda. Oma vanemad äratasid last sünnipäeva hommikul koogi, laulu ja põlevate küünaldega, nagu möödaminnes, ei kallistusi, ei musisid. Aga vaatamata vanemate külmusele kasvas tüdrukust õrn ja naiselik, armastav naine, nagu ka tema vanatädi Liisa oli.

Kollaseid roose
Ühel juunikuu hommikul, mil Leeno taas kohvitassiga terrassile suundus, nägi ta merekaldal lonkimas ühte meest, kes loopis kive vette. See oli äratundmine. Alati siis, kui Leenot mõni mure vaevas, läks ta kaldale ja harrastas sama tegevust, mida võõras mees. Leeno noppis maast kive, luges loitsu ja saatis iga kiviga minema mure, mis tema eluenergiat röövis. Ja alati merepiirilt naastes tundis ta ennast justkui uue inimesena, puhtana ja energilisena. See ta ka oli.
Võõras mees, olles viimase kivi laintesse visanud, võttis sisse meditatsiooniasendi ning see pomin, mida ta veele või taevale lausus, kostus vaiksel ilmal Leenoni. Mitte küll sõna-sõnalt, aga selles oli siiski midagi, mis naise südame tugevamini verd pumpama pani. Selles oli äratundmisrõõmu ja müstikat, mis on vaieldamatu Leeno elustiil.
Naine rüüpas aeglaselt kohvi ning oli mehe tegevusest lummatud. Ta sulges silmad ja kujutles ennast võõra asemele. See oli õnnis tunne.
Korraga segas telefonihelin Leenot, aga ta ei tõttanud tuppa telefoni järele, kuid avas silmad ning võpatas nii, et kohvitass kukkus kildudeks.
„Vabandust, mina olen süüdi! Mul on nii häbi! Kuidas saan korvata teie rahu segamise?“ seisis ühtäkki karune mees Leeno juures terrassil ja korjas kohvitassi kilde kokku.
„Ee, see, seda .. et, noh ...“ ei suutnud naine lauseid moodustada.
„Lenno. Minu nimi on Lenno!“ Võõras ulatas naisele aupaklikult käe.
„Mida kuradit!“ vandus naine.
„Ei, Lenno olen. Ma tõesti pole kurat, kelleks te mind ekslikult peate. Ma olen pigem selline üksildane uitaja, kes armastab mereääres närve rahustamas käia. Alles hiljuti lahutasin abielu ning eile õhtul hüppasin ratta selga ja sõitsin siia. Väga vabandan et teie rahu häirin!“ Mees vabandas siiralt ja tema pruunid silmad kõnelesid valu keeles, see oli hingevalu, mida silmad varjata ei oska.
Korraga kostusid maja esipoolelt autosignaalid. Eelaimdus, et eksmees on kohal, ei lasknud ennast petta ega kaua oodata. Sealt ta tuli, allameetrimees Artur, suur lillesülem kollaseid roose, mis on Leeno lemmiklilled, pihus ja astus terrassi suunas. Nähes Leenot teise mehega, viskas arg mees, kes vaid naiste peal oma julgust näitas ja mitte ainult ei näidanud, vaid ka demonstreeris, lillesülemi maha ja kadus, nagu poleks teda siin olnudki.
Leeno vakatas, kuigi, tundes oma eksmeest, teadis et midagi juhtuma ei hakka. Naine tundis ka sellel hetkel, et pääses eksmehe ahistamise käest, et nüüd on tulnud aeg oma elu elada. Aga ta vaikis, olles mõtteisse vajunud.
„Vabandust, proua... Kuidas teie nimi kõlabki? Ma tõesti vabandan kui midagi nüüd ära rikkusin. Elasin hiljuti lahutuse üle, tulin siia ennast maandama ja... ma tõesti ei soovi kellelgi elu murekoormat kasvatada. Siirad vabandused!“ keeras Lenno selja ja hakkas puunajale pargitud ratta poole liikuma.
„Palun oodake! Leeno. Minu nimi on Leeno!“
Leeno ja Lenno hakkasid üheaegselt südamest naerma ja see naer oli nakkav. Nagu oleks kogu männimets ja meri koos nendega naernud ja naeratanud.
Leeno ja Lenno elavad siiani õnnelikku abielu sealsamas vanatädi pärandatud talus koos tütarde Leeni ja Lennaga. Eks armastusest sünnivad alati tütred. Eks ole nimemaagial ka selles õnnelikus abielus suur roll.



Vaadatud 544 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi