Nõiandusajalugu

Sõnal nõid on läbi aja olnud mitmeid varjundeid ning tänasel päeval on tänu teles populariseerimisele ning ühiskonna avatusele kujunemas välja uus kuvand – nõid kui pop-ikoon, nõuandja ja abiline, kes aitab teha esimesi samme esoteerika valdkonnas.

Naiseliku väe tume ja pealtnäha kontrollimatu pool
Uudne kuvand on veel habras ja õbluke ning kusagilt ajaloo hämarusest kerkib ikka veel esile kongus ninaga vanamoor, keda tuleks karta. Aga milline on nõianduse tegelik ajalugu?
Veebiportaali All Things Interesting ajakirjanik Danika McClure kinnitab, et enamus halba on siiski nõidadele külge kleebitud. Ajapikku on teadjanaise austamine moondunud hirmuks – nõid on keegi kõhedakstegev, keda peab kartma ning nõialegend on end sügavalt sisse söövitanud iga maa muinaslugudesse ning kultuuri. Kõigis neis lugudes on sama joon – see on naiseliku väe tume ja pealtnäha kontrollimatu pool, mille üle teistel inimestel võim puudub.
Kuigi lugudes ja muinasjuttudes räägitakse vanast, inetust kongus ninaga naisest, kes kükitab kahtlase katla ääres ning külvab häda ja õnnetusi, siis ajalugu täpsemalt uurides selgub, et nõidade ajalooline taust pole pooltki nii hull.
Enamasti olid valdav osa neist naistest, keda tänasel päeval nõidadeks tembeldatakse oma aja taimetargad ja tervendajad.

Teadjanaised olid ühiskonnas hinnatud isikud
Tunnustatud Ameerika kirjandusuurija Carole Fontaine on ühes intervjuus väitnud, et idee nõiast on sama vana kui inimkonna soov terveneda haigusest ja kurja eemale peletada. Tsivilisatsiooni koidikul olid nõidadeks need naised, kes teenisid suurt jumalannat ning keda seetõttu nende kogukondades austati. Lähis-Ida muistseis tsivilisatsioonides mitte ainult ei austatud väekaid naisjumalusi, vaid naised olid ka need, kes viisid läbi neid kõige pühamaid rituaale. Salateadustes koolitatuina said need naised tuntuks kui teadjanaised ning võivad olla kõige esimene omalaadne vaste sellele, keda me täna teame ja tunneme nõiana.
Need teadjanaised käisid haigeid külastamas, aitasid lastel ilmale tulla, tegelesid viljatuse ja impotentsuse tervendamisega. Ning Fontaine nendib: „See, mis nad huvitavaks teeb, on see, et nad olid ühiskonnas hinnatud isikud. Mitte ükski kuningas ei tulnud toime ilma nende nõuanneteta, mitte ükski sõjavägi ei toibunud kaotusest ilma nende rituaalideta, mitte ükski laps ei tulnud ilmale, ilma, et neid poleks juures olnud.” Seega – kuidas sai teadjanaise heaendelisest kujundist see kurja nõia võrdkuju, mida meile tänapäeval pakutakse?
Mitmed ajaloolased pakuvad, et vastus võib peituda ajaloosündmustes, mis leidsid aset juba ammu enne Kristuse sündi, ajal, mil indoeurooplased hakkasid lääne suunas oma alasid laiendama, tuues endaga kaasa riiakate meessoost sõjajumalate kultuuri, mis asus varem austatud naisjumaluste süsteemi domineerima. Teine koolkond arvab, et põhjuseks on heebrealaste kolimine Kaananisse, nii umbes 1300 aastat e.m.a. ning nende meestekeskne – ja monoteistlik – loomislugu kaasnes nendega.

Nõiahirm ja massihüsteeria
Piiblit rangelt järgivad heebrealased pidasid nõiakunsti ohtlikuks ning keelustasid selle kui paganliku praktika.
Juba sajandeid hiljem levis nõiahirm ka edasi Euroopasse ning kui 1300ndate suured katkuepideemiad Euroopat laastasid, tappes pea iga kolmanda inimese, kaasnes hirmuga juba ka massihüsteeria. Paanikas rahvad süüdistasid kõigis hädades muuhulgas ka vanakurja ennast ning tema oletatavaid kummardajaid. See oli soodus hetk katoliiklikule inkvisitsioonile, mis oli juba mitu aastakümmet eksisteerinud, end olulisel laiendada – võeti ette massiline mitte-katoliiklike praktikate viljelejate hukkamine ning sinna hulka kuulusid ka oletatavat kuradit eeldatavalt kummardavad nõiad.
Neid naisi usuti kogunevat suurtele öistele kokkusaamistele, kus nad panevat toime igasugu pahategusid pahaaimamatute tavakodanike vastu ning viljelevad sellised patutegusid nagu valimatu seks, alasti tantsimine ning inimimikute lihast piduroogade nautimine. Usuti, et sellise peo haripunktis ilmub Saatan ise välja ning naudib orgiat ja kõiki selle naisosalisi. Ning selleks, et päästa püha kirik ja kõik selle järgijad vanakurja küüsist, tuli need naised paika panna. Ja just sellel eesmärgil panid sellised katoliku inkvisitsiooni suurkujud nagu Jacob Springer ja Hendrik Kramer teose Malleus Maleficarium, mis pidi aitama nõiaküttidel teha kindlaks ja karistada nõidu, kes naistena olid seksuaalselt haavatavad ning seega Saatanale hõlpsaks saagiks.

Jätkub ajakirjas