Põrgu väravad ja Kangelase tee

Psühhoterapeut ja selgeltnägija Heino Mart Laisk alustab ühe pikema lugude sarjaga, kus käsitleb n-ö inimese teed viljastumisest kuni siis juba täiskasvanueas esinevate probleemideni ja muidugi lapsepõlve sündmuste seoseid ­hilisemate hädadega.

Eelmises loos käsitlesime meie arvestuses siis teist maatriksit ehk emakasisest hõllandust, millele Piibli mütoloogias vastaks Aadama ja Eeva elu Paradiisis. Täna aga jõuame Paradiisist välja heitmiseni ehk Põrgu Väravateni. Lapse kasvamises tähistab see seda hetke, kui seni kõiki vajadusi rahuldunud emakas hakkavad tuhud ja loode surutakse veel avanemata sünni­kanali suudme vastu. Lapsele on see hetk ise väga traumaatiline, sest seni absoluutselt hea keskkond muutub järsku n-ö halvaks. Piltlikult öeldes tõuseb Jumala püha viha ja viskab „õnnetu“ lapse Paradiisist välja. Hilisema elu mõttes on siin eriti oluline, kui sujuvalt avaneb see nn Põrgu Värav ehk sünnikanal. Kui nt emakas ei avane ja laps on pikalt surutud vastu sünnikanali suuet, siis loob see hilisemasse ellu mustri, et inimesel on kogu aeg justkui tee püsti ees. Ükski asi ei laabu ja eriti raske on asjadega algust teha. Inimene elab justkui pidevas surutuse seisundis. See sama tunne, mida tunneb laps emakas, on tema saatjaks ka läbi elu. Sestap on nt sünniprotsessi võimalikult täpne teadmine väga hea, mõistmaks elus esinevaid korduvaid probleeme. Loomulikult on siin nüansse rohkem, kui see üks, vastu väljumis­ava surutus, aga neid saabki juba spetsialist tõlgendada siis, kui on ka teada, mis inimesele elus tegelikult probleeme teeb.
Me võime ju mõelda, et millist mõju saab nii varane sündmus meie ülejäänud elule omada. Ei mäleta ju laps siis teadlikult veel ühtegi asja, mis temaga toimub, aga tegelikult see teadlikkuse puudumine ongi siin võtmesõna. ­Nimelt tunneb ja kogeb laps ju sõltumata sellest, kas ta oma kogemust ka teadvustab ja see teadvustamata kogemus salvestub temasse. Teadvustamata kogemus aga on nagu taltsutamata metsloom, kes hakkab tulevikus meile omatahtsi otsuseid ette kirjutama. Nt oletame, et lapsel oli väga traumaatiline Põrgu Väravate kogemus. Selles jääb talle alateadvusse mälestus, et Paradiisile järgneb paratamatult Põrgu ja et see on väga piinarikas abituse tunne. Nüüd hakkab see inimene tulevikus vältima nt Paradiisi ehk lahedat ja õnnelikku olekut, sest tema alateadvus kirjutab ette, et sellele järgneb kole põrgupiin. Üldse ta väldib alateadlikult kõike, mis teda kuidagi abitusse surutisse võiks viia, aga siin on nüüd üks konks, nimelt see, mida me väldime, seda me saame. See loogika on elul selleks, et me õpiks ära oma hirmud ja saaks nad lahti lasta, et kui me kardame neid abituid ummikseise, siis elu veeretab neid meie teele pidevalt, et me õpiks neid mitte kartma. Kartev inimene ei suuda armastada, aga elu ülim „soov“ on õpetada meid armastama. Võib isegi öelda, et meie elu ülesanne ongi õppida armastama vaatamata nendele hirmutakistustele, mis meile läbi vanemate elu algusest kaasa tulid. See ongi see nn karmaline võlg, mida me peame ära õppima.
Aga liigume oma sünniteekonnal edasi järgmisesse ­maatriksisse, milleks on Kangelase Teekond ehk siis sünnikanali läbimine.  See on juba väga nüansseeritud etapp sünniprotsessis. On ju see lapse esimene eduelamus, mida ta siin ilmas kogeb. Siit ka nimi, ­Kangelase Teekond. Kangelase teekond on mütoloogiliselt selline teekond, kus inimene väljub oma mugavus­tsoonist (nt oma kodukülast) ja teeb läbi tema olemust muutva teekonna. Müütides käiakse sageli ära ka sealpoolsuses. See motiiv esineb ka meie Kalevipoja lugudes, kuigi meie rahvuskangelasel läks Põrgust naasmine kehvasti ja ta kaotas oma jalad. See on kindlasti väga tähelepanuväärne märk ­eesti rahva olemuse kohta, aga ma ei hakkaks seda siin kohal pikemalt lahkama. Kui siis nii palju, et jah, meie rahva vägi on hetkel põlvist saati maha lõigatud ja ootab n-ö Kalevi kojutulekut. Me pole just kui veel allilmast tagasi jõudnud ja kuigi Kalevipoeg on meil ju n-ö kunsteepos ehk ei ole loomu­päraselt rahva suus sündinud, ei tähenda see, et seal esinevad sümbolid oleksid eba­tõesed. See on lugu, mis juhtus saama meie rahva looks ja kuidas see lugu sündis, ei oma suurt tähtsust. Aga tulgem siiski meie sünniprotsessi juurde tagasi. Niisiis oleme läbimas oma elu esimest Kangelase Teekonda. Siinkohal tasub meeles pidada, et laps tajub sünniprotsessi enda pingutusena, mida jumal ehk ema siis oma väega toetab. Selle kanali läbimine on absoluutselt ­esimene päris tegu, mida laps siin ilmas teeb ja sellisena jätab ta ka vastava jälje meie iseloomu. Neid n-ö kangelase teekondi me hakkame kogema läbi elu väga erinevatel viisidel. Põhimõtteliselt on ju iga hommikune ülestõusmine asumine Kangelase Teekonnale. Võib öelda, et me lausa igal hetkel alustame ja ka läbime ja lõpetame mõnda teekonda. Seega saadab meie kõiki protsesse elus sama tunne, nagu me saime oma esimesel kogemusel. Kui see esimene kogemus oli edukas ja õnnestus, oleme me tegusad ja peale hakkavad, kui aga kukkus läbi, siis on väga raske meid hiljem panna uskuma, et meie tegu võib kanda head vilja. Teekonna õnnestumisel mängib ka olulist rolli see, kuidas meid teekonna lõpul vastu võetakse. Motiveerib ju meid selle tee läbimisel justkui lubadus, et seal ees ootab meid valgus ja armastus, et see, kellena me elame, ootab meid seal väljas, et meist suurt rõõmu tunda.  Nõndamoodi ongi selle teekonna lõpus ootamas meid jumal oma lõpmatu armastusega, aga loomulikult on see ka koht, kus võib lõpmatult palju valesti minna. Mul endal juhtus, et ema süda jäi keset sünnikanalit seisma ja sünni­tegevus katkes. Jumal oleks justkui keset suurimat pingutust mulle selja keeranud. Ema saadi küll uuesti kenasti käima ja on siiani hea tervise juures, aga mind tõmmati välja tangidega ja ei viidud neli päeva ema juurde isegi sööma, sest ema pidi taastuma. Tagajärjeks oli, et ma kaotasin emaga energeetilise kontakti, nagu linnupoeg kaotab oma emaga kontakti, kui ta liiga kauaks pesast välja võtta. Selle kontakti olen suutnud taastada alles mõned aastad tagasi. Mitte, et ma emaga ei oleks suhelnud. Mul on olnud suurepärane ema, aga ma küll teadsin, et ta on mul olemas, aga ei tundnud teda ja mul puudub temast lapsepõlvest praktiliselt igasugune mälestus. Ütleme nii, et ma nägin silmadega, et elan Paradiisis, aga tundsin just ui oleks mahajäetuna Põrgus.  Need tangid on mind kogu elu saatnud ja igasugustest jamadest krattipidi välja tõmmanud. See on mu sünni­loo positiivne pool, aga teisalt ma kardan meeletult igasuguseid pingutusi ja protsesse ja selle hirmuga olen ma kogu elu võidelnud. See on halvanud mu teovõimet laiemalt ja tänaseks on küll õnneks see probleem enam-vähem lahenduse leidnud ning energeetiline side emaga taastunud. Ema aga on ju see, kes annab meile meie väe.
Seega oleme me nüüd ära sündinud, meil on käsitlemata veel mina maatriks ehk Valgustumine ning siis hakkame liikuma lapseeast edasi. Vaatame lapse kujunemist imikueas ja millised ohud meie kujunemist seal varitsevad.

Jätkub ajakirjas...