Pruun suhkur võib olla lihtsalt värvitud valge suhkur ja pole valgest tervislikum

Suhkur on praegu kuum teema, sest valitsus tahab kehtestada magustatud jookidele niisuguse suhkrumaksu, mis tõstab mõne karastusjoogi hinda pea kaks korda.

A Le Coqi juht Tarmo Noop vihjas „Ringvaates“ küll statistikale, et magustatud jookidest saavad inimesed vaid 5% suhkrust, enamiku aga kookidest, kommidest, moosidest ja muudest tahkematest maiustustest, mis jäävad maksu alt välja.
Seega, kes tervise peale mõtleb, peaks piirama mitte ainult limonaadi joomist.
Kui me räägime n-ö kahjulikust suhkrust, siis mõtleme selle all enamasti tööstuslikku, rafineeritud valget suhkrut ehk sahharoosi. Selle tooraineks on roo- või peedisuhkur, kuid sahharoosi tootmisprotsess on aga kõike muud kui tervislik. Suhkru töötlemine hävitab kõik elu andvad ja kaitsvad jõud ning tulemuseks on vaid tühjad kalorid. Valge suhkur on inimese enda poolt “ellu kutsutud”, aga tegelikult ei oleks kehal seda üldse vaja. Niimoodi kirjutab valgest rafineeritud suhkrust Tiina Ross raamatus „Tervislik, rasvane, magus, maitsekas“.
Eraldi mainib ta sageli meie kohvikutes pakutavat pruuni fariinsuhkrut. See on pehme pruun suhkur, kus tavalisele rafineeritud valgele suhkrule on lisaks segatud suhkru valmistamisel tekkinud melassimassi või karamellsiirupit, millest tuleneb ka fariinsuhkru tumepruun värvus. See oma värvi tõttu sobib hästi piima, jogurti, helveste ja pudru maitsestamiseks ja kaunistamiseks, aga on ikka seesama rafineeritud suhkur.
On olemas ka looduslikult pruuni toorsuhkrut, mida pole rafineeritud, keemiliselt töödeldud ega pleegitatud. Toor-roosuhkur on kristalliseeritud suhkruroomahl. Erineva tumedusega pruunid suhkrud on demerara, muscovado ehk barbados ja turbinado.
Et kontrollida, kas pruun suhkur on toorsuhkur või värvitud ehk fariinsuhkur, tuleb puistata suhkrukristallid vette ning veidi segada ja vaadata. Fariinsuhkru kristallid on värvuseta, loodusliku pruuni suhkru kristallid aga värvi ei muuda.