Saatus: Ikkagi on igaüks meist ise oma õnne sepp

Sel kevadel, nüüdsest kolm aastat tagasi, oli mul, mille üle pead murda. Pidin otsustama, kas teha või mitte ­ühekorraga kaks ­tähtsat elupööret.

Oli põhjust senine, olgu küll stabiilne elukorraldus, vahetada mõnes mõttes veel üsna tundmatu, ent oletatavalt perspektiivsema vastu.
Olin siis just 28seks saanud, ammu üksi oma elu peremees – vanemad olid surnud varsti pärast mu keskkooli lõpetamist, õdesid-vendi polnud ega peaegu lähisugulasigi. Oma koolid olin lõpetanud ja ökonomistina viie tööaastaga hea spetsialisti maine välja teeninud. Konkreetsemalt vajas läbimõtlemist nn isiklik elu, samas oli viimasel ajal põhjust kaaluda senise töökoha muutmist huvitavama ja turvalisema vastu.

Sisuliselt oli lugu nii...
Viis aastat oli mul truu sõber ja austaja ühes isikus juba ülikoolist saati. Temaga olid tuttavad veel mu vanemadki, kellele ta väga meeldis. Oma viimastel elupäevadel ema lausa vannutas, et kui temale mehele lähen, on ta minu saatuse pärast muretu. Toona polnud meil veel midagi enamat peale sõprussidemete ja armunud ma temasse polnud, aga aegade jooksul näitas ta üles hämmastavat truudust ja visadust. Viimastel aastatel olime olnud juba kindel paar, kuigi suisa koos elanud olime mitte enam kui pisteliselt nii paari nädala kaupa. Tõepoolest polnud mul põhjust kübetki kahelda selles, et temast saaks ideaalne mees ja mu laste isa, aga ma ei söandanud eneselegi tunnistada, et minu poolt oleks see ikkagi ebaaus, sest... lihtsalt ta polnud mulle see ainus, kelle kõrval tahtnuksin kõndida lausa kogu elu. Kuni just selleks kevadeks jõudsin otsusele, et aeg siiski igasugune romantiline udutamine lõpetada ja sukelduda pereellu, nii et lõpuks nüüd hakkasime pidama konkreetseid pulmaplaane.
Aga samal perioodil tekkis võimalus tööandjat vahetada, millest ammu olin mõelnud. Lühidalt sel eesmärgil, et mu senine boss kippus mind meelitama mahhinatsioonidesse, mis põhimõtteliselt viitasid sellele, et ta on valmis firma (pro: tema enese) kasumi huvides pistma minu nö alasi ja haamri vahele (et “sina ju tead ja oskad”). Tõotades mulle isiklikult seda suuremat palka, ent sedasorti asjaajamised olid mulle absoluutselt vastuvõetamatud, sestap kuulasin juba mõnda aega maad uue tööandja leidmiseks. Ja leidsingi. Sellepärast leppisime peigmehega kokku, et ootame avalduste viimisega veel paar kuud, kuni uues töökohas natukegi sisse elan. Minu arust oli seega kõik hästi. Ei osanud ma siis kujutledagi, millisesse suppi juba lähiajal sukeldun.

Poleks enesest eales uskunud...
Mu esimeseks tööpäevaks, siis, kui olin juba seaduslikult ametisse vormistatud, oli määratud ka firma juhtkonna koosolek, kus pidi mind nö kollektiivile tutvustatama. Kohal ka suur boss, firma omanik, keda mina polnud seni oma ihusilmaga näinud. Natuke oli mõistagi kõhe, aga kõik kokku väga tore. Too boss, minust mõni aasta vanem, näis imesümpaatne nii välimuselt kui olemuselt. Napisõnaline, konkreetne, kombeline. Need minutit kümme, mil temaga lõpuks kahekesi vestlesime, veenasid mind lõplikult – olin teinud õige otsuse, milles esimesed paar kuud mind seda enam veenasid.
Mu lähikollektiiv, kokku üheksa erinevas eas naist, oli sõbralik ja asjalik. Mis mulle aga eriti sümpaatne – ilmselgelt mitte selline „naisteklubi”, milles kõik kõigist midagi liigset püüab rääkida, ei ka minu isiku kohta midagi liialt familiaarset pärida. Boss ise, keda majas harva nähti, austas mind tulles ikka mõneminutilise jutuajamisega – küsimaks, kuis läheb, mis muret. Kurta polnud mul midagi, temalt kuulsin vaid komplimente, ja meeldis ta mulle aina rohkem. Kohe sedavõrd, et salamisi lootsin alati, et ta ka edaspidi mind oma tähelepanuga austaks.
Kord, kui see juhtus juba tööpäeva lõpul, juhtusime väljudes temaga trepil kokku, ja talle meenus, et vaja veel mingitest uutest lepingutest rääkida... Et kui mul aega on, põikaksime kohvikusse, räägime... Sedapuhku tuli mingil määral juttu ka isiklikumail teemadel. Ütles (ilma, et oleksin küsinud), et on aastaid lahutatud, minu kohta aga imestas – selline naine nagu mina kah üksi? Ja olgu siinkohal ausalt tunnistatud, et see erutas mind väga, et edaspidi tagus ta päevast päeva end mu mõtteisse. Kui meenusid mu peatsed pulmad, hakkas hirm. Ei tea, millele lootsin, aga ühte teadsin täpselt – pean oma armsale truule peigemehele ütlema, et ma pole pulmadeks siiski küllalt küps.

Ja veel hullemasse ­tihnikusse sumpasin
Ta oli jubedalt löödud, kui ausalt tunnistasin, et vist olen tõsiselt armunud teisesse ega saa sinna midagi parata. Loomulikult astus ta mu elust sedamaid ja pretensioonideta välja, väärikalt nagu aastaid kõigis oma suhtumistes. Bossiga hakkasime aga varsti regulaarselt salakohtumistel käima. Me ei rääkinud tulevikust, sellest, mis meist saab, aga toimuvat peatada ei suutnud kumbki. Õnneks olime küllalt tasemel konspiraatorid, nii et kollektiivil polnud toimuvast õrna aimugi.
Mingi imeline uim, mille sarnast ma seni polnud kogenud, kestis umbes pool aastat. Mu tööga oldi rohkem kui rahul, ja igati õigustatult, nii et ma ei tundnud, et me salasuhe kuidagi välja ostetud või kellelegi kahjuks tuleks. Sõbrannasid mul polnud (peale ühe, kellega suhteliselt harva kohtusime), kõigest teadsin vaid ise – üldse polnud mul kunagi olnud tavaks oma eraelust naistele midagi pihtida. Nii palju elutarkust oli mul ammu, et kokkuvõttes sünnib sest alati segadusi, kui mitte lausa kurja. Too sõbranna, vastupidi, pihtis mulle alati kõiki oma saladusi, mida ka hoidsin. Küsis nõu, sest teadis, et olen selles mõttes alati aus, sedavõrd, kuis suudan. See hea hing, ammu lahutatud ja lapsevanem, muudkui armus ja lootis ja pettus, aga viimasel aastal oli tal kindel peig, kellega varsti abielluda lootis. Kes ta on ja millega tegeleb, sellest polnud eales juttu, aga paistis, et ükskord on ta tõeliselt õnnelik ja lõpuks kostab vast pulmakellade kaja. Kuni ta ükskord helistas mulle tööle (kus keegi iialgi erakõnesid ei pidanud), ja palus jumalakeeli temaga kohe kohtama tulla. Vannutasin teda õhtuni ootama, aga ta nuttis, korrates vaid üht: tead, mingeid pulmi ei tule – tal on Soomes naine ja kaks last! Võttis aega, kuni aru sain, kellest/millest jutt, ent suutsin ta ära veenda: võtku end kokku – kohtume kohe pärast mu tööd. Ta katkestas kõne. Ehmusin kohutavalt, kui ta umbes tund hiljem mu kabinetti tormas, nutetud ja nagu segi – just sel hetkel, kui bossiga kahekesi tõepoolest puhtalt tööasju arutasime.
Viimane vaatas tulijale suuril silmil otsa, mu sõbranna aga lausa kivistus. Hetk hiljem tormas mu bossi raputama, sõnavalinguga, mida ei oskakski täpselt meenutada... Kui vast rõhutamist: kas su naine ja lapsed ikka teavad?! Mu boss tõusis, võttis tal kindlakäeliselt ümber õlgade, läks koos temaga välja, paludes: rahune, lähme räägime. Loomulik, et mind ei märganud hetkel kumbki enam üldse mitte.

Polnud raske taibata, kelles-milles asi...
Või kui, siis vaid alguses. Meenutasin, et ei teadnud sõbranna tulevasest (?) enamat kui et too on edukas ärimees, lahutatud, lasteta, ajab asju nii Soomes kui meil. Kus nimelt või millis(t)e firma(de)ga, sellega polnud sõbranna (nagu talle omane) üldse kursis. Sestap lühidalt – loomult siiski mitte romantik, vaid realist, polnud mul juba järgnevatel tundidel erilisi raskusi nö otsa otsaga kokku panemisega.
Järgmised paar nädalat tegin oma igapäevatööd nagu ikka. Levis kumu, kuis bossile olevat jubeda skandaali korraldanud üks tema rohketest (!) armukestest. Õnneks polnud peale minu ühtegi tunnistajat sellele ülal kirjeldatud stseenile, ja ega te ometi arva, et mina sellest kellelegi hinganuks. Enesele oli mul kõik selge, ja nagu ikka, polnud tahtmist pihtida mitte kellelegi, kui suur šokk oli mulle see iva, mille enese jaoks avastasin (mille kallal nõutult ja punastades pead murdsin).
Ühte teadsin kindlasti: kuna olin firmas spetsialistina ent tõestanud, olnuks naiselikult hüsteeriline kohe omal soovil lahkumisavaldus kaadriülemusele lauale panna. Lähiajal ei otsinud meist keegi omavahel mingit ühendust, ei sõbranna ega boss minuga, ei mina nendega. Viimase kutsele väljaspool tööd kokku saada pakkusin jutuajamist ametiruumides. Kui see teoks sai, teatasin, et olen valmis firmas edasi töötama, ent kui tema seda ei taha, olen nõus lahkuma. Seda ta ei soovinud.
Nõnda töötame koos tänini, ja pole mul vähimatki põhjust talle midagi ette heita ei töise ega isikliku suhtlemismudeli asjus. Täiskasvanud inimesed ju mõlemad – valisime ise. Pärast kirjeldatud... kuis nüüd öelda – skandaali, pole me seda ühelgi kokkupuutumisel (sestpeale mõistagi vaid töistel), mitte iialgi, isegi vihjamisi meelde tuletanud.
¤ ¤ ¤
Sõbranna pihtis pärast täpsemalt, kuis ta aina lootis abiellumisele mu bossiga, kuis teda vapustas teadasaamine, et too on ammu pereinimene, et ta naine ja kaks last elavad Soomes. Mõistagi jätsin enese teada, kuis ise temaga seotud olin, sest info sellest oleks meile kõigile ju seda enam haiget teinud. Oli kuis oli - ikkagi on igaüks meist ise oma õnne sepp! Sellepärast rääkisingi...

Aire jutu pani kirja
Imbi Käbi