Suhted: Pärast lahutust kadusid ka sõbrad
Maarika (38) on veendunud, et igal inimesel peaks olema ka omaenda sõpru, mitte ainult neid, kes on ühised elukaaslase või abikaasaga. Temal läks nimelt nii, et pärast lahutust kadusid ka sõbrad. „Tegemist oli abikaasa kooliaegsete sõprade ja nende perekondadega, kellega aastaid olime läbi käinud,“ räägib ta ja nendib nukralt, et muidugi hoidsid nood pärast lahutust tema abikaasa poolele.
Maarika jutustab, et sai Helmutiga (nimi muudetud) tuttavaks, kui nad mõlemad olid alles väga noored – tema 22 ja Helmut 23. „Minul polnud palju lähedasi sõbrannasid, olid rohkem tuttavad, kellega polnud suuremat läbikäimist,“ räägib ta. „Seevastu Helmutil oli suur ja tore sõpruskond. Tegemist oli tema kooliaegsete klassivendade ja nende elukaaslastega. Mina hakkasin nende kõigi hästi läbi saama ja nii me aastate jooksul jäimegi suhtlema. Paljud sõpruskonnast abiellusid ja said lapsed, nii ka meie. Abiellusime ja saime kaks tütart. Sõpradega kohtusime peamiselt erinevatel üritustel nagu näiteks kellegi sünnipäevad, enamasti veetsime koos ka jaanipäeva ja aastavahetuse. See sai kohe nagu traditsiooniks. Need olid vahvad üritused, lastel oli ka koos tore mängida jne. Oli muidugi inimesi, kes nende aastatega seltskonnast kadusid, see juhtus enamasti siis, kui paar oli kas lahku läinud või kolis mujale. Ma ei mõelnud siis kunagi, et selline asi võiks ka meiega juhtuda… Aga juhtus ometi.
Sünnipäevadele enam ei kutsutud
Minu ja Helmuti omavaheline läbisaamine läks tasapisi üha kehvemaks, hakkasime tülitsema iga tühisegi asja pärast ja saimegi nii lõpuks aru, et ju on mõistlikum jätkata oma elusid eraldi.
Lapsed jäid minuga, kuid hoolduse osas saime ilusti kokkuleppele ja tüdrukud saavad piisavalt aega veeta ka isaga. Sellega oleks nagu kõik enam-vähem, aga minu kurvastuseks ilmnes, et kutseid sõprade üritustele minule enam ei saadeta.
Mitu sünnipäeva läks mööda nii, et mind sinna ei kutsutud. Tean, et pidu peeti, kuna need inimesed on kõik mul endiselt Facebooki kontaktide hulgas ja jagasid fotosid toimunud üritustest. Sealt piltidelt siis nägin ka, et mu eksabikaasa oli küll seal kenasti kohal… See tõtt-öelda haavas mind ning kui tuli minu sünnipäev, ega siis mina neid ka ei kutsunud. Tundsin, et kui pole vaja, siis pole vaja. Ju nad siis peavad ennast ikkagi ennekõike Helmuti, mitte minu sõpradeks. Facebookis jah pole keegi just ära blokeerinud ja sealses keskkonnas mulle õnne sooviti küll, aga ega me rohkem suhelnud ka ei ole.
Elu läheb edasi
Nüüdseks on mu lahutusest möödas veidi üle aasta ja ma olen hakanud üle saama ka sõprade kaotusest. Veelgi enam – mulle on tekkinud juba mitmed uued sõbrad.
Meile tuli tööle uus tore kolleeg, minust mõni aasta vanem naisterahvas, ja oleme päris palju omavahel suhtlema hakanud. Lisaks liitusin ma ühe käsitööklubiga, kus on samuti väga vahvad osalejad ja oleme juba saanud kokku ka väljaspool seda klubi. Tunnen, et mu ümber on piisavalt seltskonda erinevate toredate inimeste näol.
Oma looga tahaksingi rõhutada seda, kui oluline on suhelda erinevate inimestega – et kõik sõbrad ei peaks kuuluma ühte ringkonda ja olema näiteks elukaaslasega ühised, sest siis võibki juhtuda nõnda nagu minul, et kui lähed lahku kaaslasega, kaotad samaaegselt ka kõik oma sõbrad. Uskuge mind, see oli ikka väga nukker kogemus!“