Sütelkõndija

12.11.2018 21:10
Margit Peterson
Kommentaarid
0
Foto:

Söed. Hõõguvad söed igal pool. Ja nende keskel paljajalu kõndiv ­Jumalanna, nagu ilmutis öös.

Seminar tuli taas kokku augusti sumedal ööl, nagu see juba rituaaliks või kombeks oli saanud. Iga aastaga ilmus seminari mõni uus liige, kes oma esimese sütelkõnni samme tegi.
See Jumalanna, kes hetk tagasi sügavasse meditatsiooni ja alfaseisundisse langes, astus nii vabalt, et seminarikaaslased olid lausa hämmingus. Isegi juhendaja hingas kordi aeglasemalt, nagu tahaks ta hing peatuda.
„Miks te tulite siia seminarile?“ küsis kohale sõitnud ajakirjanik Jumalannalt.
Viimane vaatas võõrast tühjal pilgul, nagu näeks küsijast läbi. Küllap ta nägigi, kuna oli just hetk tagasi saavutanud seisundi, võidu hirmude üle, mis olid seotud tules põletada saamisega. Ka kõik teised hirmud, mis ta ajusagarate vahel kinni olid, kadusid. Jumalanna viibis justkui transis ja võõra hingeaur lausa segas teda, ta ei kuulnud isegi küsimust, mis talle esitati. Ta oli äsja kogenud, et ta on iseenda vaim, kes oma mateeriat kujundab, mitte ei kujunda seda teised, ei maailm, ega kogu universum, rääkimata kolmandast isikust.
Enne sütelkõnni avastamist tundis Jumalanna, et ta on oma hirmude vang, hoides ise oma elujõudu ja energiaid hirmude köidikuis, aga ta ei näinud seda, sest ta oli vaimupime. Hirmud olid ta enda meelevalda haaranud ja alles nüüd, juba peale esimest sütelkõndi, kus ta jalatallad jäid endiselt titeroosaks, sai Jumalanna endaga tuttavaks. Talle tundus, nagu ta oleks ületanud pehme ja niiske samblavaiba, mitte süteteki. Ta oli elanud teistele, mitte endale.
„Vabandust, kas ma pean küsimust kordama?“ oli ajakijranik järjekindel.
„Kuidas, palun?“ vaatas Jumalanna taas võõrast läbi või mööda, mis veidi küsijat ehmatas. See pilk, see oli nagu hõõguv süsi, sädeles, virvendas ja tekitas küsijas kõhedust.
„Mis tõi teid siia seminarile? Kas olete siin varem ka käinud? Mida see sütelkõndimine teile annab? Või võtab hoopis? Miks te lähete ennast vabatahtlikult küpsetama? Milleks see hea on?“ pommitas ajakirjanik küsimustega, nagu oleks kuulirahe teda tabanud.
Jumalanna pööras taas pilgu küsija poole ja alles peale paariminutilist põrnitsemist suvatses ta suu avada.
„Teate, isegi esimese klassi laps oskab paremini küsimusi esitada kui teie. Aga ärge võtke mu vastust negatiivsena, ma lihtsalt olen aus nii enda kui teiste suhtes. Seminarile ei toonud mind mis, vaid kes, ja see kes olen mina ise. Mitte keegi ei vedanud mind siia väevõimuga. Mitte keegi! Tulin täiesti omil jalul, nendel samadel.“ viitas ta käega oma jalalabadele.
„Aga...“ tahtis ajakirjanik jätkata.

Jätkub ajakirjas...



Vaadatud 272 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi