Teadlased leidsid teadvuse asupaiga inimkehas

Teadlased, filosoofid ja esoteerikud on ikka ja jälle piike murdnud teemal, mis on teadvus, mis seda n-ö põhjustab ja kust seda leida võib. Nüüd väidavad Harvardi teadlased, et on leidnud üles paiga inimkehas, kus teadvus pesitseb. Kas tõesti?

Loosse tõttas valgust tooma tuntud teadusuudiste vahendaja ja Science Alert nimelise veebilehe ajakirjanik Fiona Macdonald, kes leidis juba 2016. aasta novembris ilmavalgust näinud teadustöö, milles usutakse, et on leitud esimene võimalik teadvuse ja keha ühenduspunkt inimeses.
Teadlased on kogu teadusliku mõtteviisi eluea ehk juba ammu enne teadusliku materialismi sündi murdnud pead selle üle, kuidas toimib teadvus ehk oma enese olemasolu teadvustamine. Hoolimata moodsate neuroteaduste jõudsast edenemisest, ei tea me tegelikult siiani täpselt, kuskohast see tuleb ning mil moel teadvus meis korraga esile kerkib. Siiski on mõned teadlased nüüd lootusrikkad, uskudes, et neil on õnnestunud leida üles füüsiline paik, mis teadvust nende sõnul n.ö tekitab teadvuse. Nimelt üllitasid nad teadustöö, mis keskendub kolmele spetsiifilisele ajupiirkonnale, mis näivad olevat teadvuse kogemise jaoks võtmetähtsusega.
Autorid usuvad, et see töö aitab oluliselt paremini mõista, mida tähendab inimeseks olemine, samuti võib sellest olla reaalset abi vegetatiivsesse seisundisse sattunud patsientide puhul, keda selliste teadmiste toel hoopis tõhusamalt ehk aidata saaks. „Esimest korda oleme me teinud kindlaks, et eksisteerib ühendus ajutüve ärksuse tekkega seostuva piirkonna ja nende piirkondade vahel, mida seostatakse teadlikkuse tekkega ning need kaks on teadvuse ja teadvustamisvõime olulised eeltingimused,” kirjeldas uurimismeeskonna juht Michael Fox Harvardi meditsiinikooli diakoniss Beth Israeli meditsiinikeskusest 2016. aastal. „Suur hulk olulisi tõendusekillukesi nende võrgustike olulisusest inimteadvuse vormumisel, on lõpuks ometi terviku moodustanud.”
Üldiselt loetakse teadvustamisvõime kaheks oluliseks komponendiks ärksust ja teadlikkust. Teadlased olid juba kindlaks teinud, et suure tõenäosusega reguleerib ärksust üks ajutüve – see on see osa ajust, mis ühendab ülejäänud aju seljaajuga – piirkond, kuna on ilmnenud, et just see piirkond reguleerib meie und ja ärkamist ning samamoodi ka meie pulsisagedust ning hingamist. Teadlikkuse tabamisega olid teadlased juba rohkem kimpus. Pikalt usuti, et see pesitseb kusagil ajukoores – aju kõige välimises kihis – kuid selle täpse asukoha määramine ei õnnestunud kellelgi.
Nüüd aga õnnestus sel samal Harvardi töörühmal mitte ainult leida üles täpne ärksusega seotud ajutüvepiirkond vaid ka tuvastada kaks piirkonda ajukoores, mis näivad koos esmamainitud piirkonnaga moodustavatki inimteadvuse. Selle väljanuputamiseks uurisid nad 36 ajutüve kahjustusega patsienti, kelledest 12 olid koomas (teadvusetud) ja 24 olid seisundis, mida loeti teadvustamisvõimeliseks. Teadlased kaardistasid põhjalikult kõigi patsientide ajutüvesid, et saada aru, miks osad patsiendid säilitasid hoolimata ajutüve kahjustusest teadvustamisvõime, samas kui ülejäänud olid langenud koomasse.
Leiti, et koomaga sai otsustavalt seostada ajuosa, mille täpne nimetus on rostraalne dorsolateraalne pons tegmentum. Kaheteistkümnest teadvustamisvõime minetanud patsiendist kümnel oli just see piirkond kahjustatud, samas kui kahekümne neljast teadvustamisvõimelisest patsiendist oli selle piirkonna kahjustusega vaid üks. Seega on selge, et see tilluke ajutüve piirkond seostub teadvusega, kuid ilmselgelt ei ole see veel kogu tervik.
Edasi sooviti teha kindlaks, millised ajupiirkonnad olid selle pisipiirkonnaga täielikus ühenduses ning selleks uuriti terve inimaju skeemi ehk konnektoomi, mis kajastab normaalselt toimiva aju kõiki ühendusi või vähemalt kõiki neid ühendusi, millest tänane teadus on suutnud aimu saada ning mille tegevus on kaardistatud ja mingilgi määral lahti mõtestatud. Sellel kaardil tuvastati kaks ajukoore piirkonda, mis olid rostraalse dorsolateraalse pons tegmentumiga seotud ning mille puhul oli suurim tõenäosus, et need võivad meie teadvustamisvõime juures olulist rolli mängida. Üks neist asus vasakul, ventraalses viienda sagara eesosas ja teine asus pregenuaalses vöötkoores. Mõlemaid piirkondi on ka varasemates uurimustes seostatud ärksuse ja teadlikkusega, kuid seekord seostati neid esmakordselt ka ajutüvega.
Et täiesti kindlad olla, uuris meeskond 45 kas koomas või vegetatiivses seisundis viibiva patsiendi MRI (magnetresonants kuva) ülesvõtteid ning sealt selgus, et kõigil neil olid nende kolme piirkonna vahelised ühendused häiritud või katkenud. Tegemist oli elevusse viiva avastusega, kuid teadlasterühm möönis, et täielikuks kindluseks tuleb selle info paikapidavust muidugi veelgi suurema patsientide hulga uurimisel saadavate andmetega kinnitada. Samuti tuleks enne teadvuse asukoha väljakuulutamist kindlasti ära oodata esimesest töörühmast sõltumatute teadusrühmade töötulemused, mis sama kinnitavad. Alles siis saame olla täiesti kindlad, et teadlased on tuvastanud need paigad ajus, mis loovad inimese maise struktuuri ja teadvuse vahel toimiva ja elutähtsa ühenduse.
Aga juba praeguste tulemuste põhjal saab hakata välja töötama ravi neile patsientidele, kes viibivad koomas või vegetatiivses seisundis ning kelle aju on ehk muus osas igati terve, kuid lihtsalt võimetu teadvusele tulema. Nagu märkis toona ka uurimisrühma juht Fox: „Kõige rohkem on sellest abi sellest, et saame hakata kaaluma erinevate ajupiirkondade stimuleerimist nende inimeste puhul, kellel on tõrkeid teadvuseloleku ja teadvustamisvõimega.” Tulevikku vaadates lisas mees lootusrikkalt: „Ehk õnnestub meil kunagi, kui oleme kõik õiged ajupiirkonnad kindlaks teinud, äratada üles ka keegi, kes on viibinud püsivalt vegetatiivses seisundis? See on ülim küsimus, mis oma vastust ootab.”
Samavõrra põnev oleks teada saada, kuidas ja miks on suur üliteadvus valinud just need kindlad ajupiirkonnad selleks, et end inimese lihaliku olemusega ühendusse seada ja just selle kaudu oma inimkogemus enesele terviklikuks teha.