Tiit Trofimoviga müstikast ja muidu elust

15.07.2019 21:35
Monika Kuzmina (goodnews.ee)
Kommentaarid
0
Foto:

Tiit Trofimov on inspireeriv Eesti mees, kes on elu elanud väga mitmes suunas. Ta on väga palju väljapoole elanud, ringi möllanud ja jõudnud teha viie mehe eest ning rohkemgi veel.

Viimased kümmekond aastat on Tiit tegelenud teadliku enesearenguga ning nagu enamikel neist, kes selle teekonna kord ette võtnud, algas see ka Tiidul pärast suurematesse raskustesse sattumist. Täna naudib Tiit seda teekonda iga päev ning tema suurimaks kireks ongi töö inimese emotsioonidega, nende vabastamine, vaatlemine ja märkamine läbi teadlikkuse.
Tiit on läbinud palju erinevaid kursuseid: tantra, jooga, teadlik hingamine, kehatöö ja meditatsioon. Tema otsingud kestavad ikka veel ning see on ka üks põhjustest, miks tal on eriline võime, tahe ja julgus jagada kogemusi teistega. Tema enda sõnul on ta sadamale palju lähemale jõudnud ja nii mõndagi oma elustiilis muutnud.
Tiit tegutseb peaasjalikult kundalini-tantra joogaõpetajana, sidekoemassaažiterapeudina, ekstaatiliste tantsupidude korraldajana, Bali väereiside korraldajana, Osho aktiivmeditatsioonide õpetajana ja on üks „Vaba mehe tee“ suurseminaride korraldajatest. Mida arvab aga Tiit müstikast?

Mis asi on müstika sinu jaoks, kes sa tegeled meditatsioonide, jooga, ekstaatilise tantsu ja kõige sellega, mida ühiskond peab müstiliseks?
Ma arvan, et täna peavad inimesed igat uut tunnet, mida nad tunnevad müstiliseks sellepärast, et see kiire eluviis, kiire mõtlemine, kiire tempo on inimesed nii enda kehast välja viinud, et iga kord, kui nad korrakski tajuvad kontakti oma hingega, tundub see neile nii müstiline kogemus. Siis hakatakse kohe justkui uskuma imedesse ja millesegi täiesti nähtamatusse, kuigi tegelikult on inimene korraks lõdvestunud, tulnud kohale, tulnud hetke ja tajunud uuesti oma olemasolu.

Mis on need märgid, et inimene on endast kaugenenud?
See juhtub siis, kui sa ei tunne enam ühtegi tunnet. Kui keha on nagu betoonitükk, oled apaatne asjade suhtes ja pole enam tuju mitte midagi teha. See näitab, et oled hingest eemaldunud.



Sa ütled, et inimesed peavad ekslikult müstiliseks seda, et nad saavad korraks endaga kontakti.
Just.

Kuhu see kontakt endaga on siis kadunud?
See ongi kiires elutempos nendest lihtsalt lahti ühendatud. Sa oled kogu aeg mõtetes: kas minevikus või tulevikus, aga mitte hetkes. Kogu aeg mõtled, mis homme saab, mis ülehomme saab, mis 20 aasta pärast saab või siis mõtled: küll oleks ikka siis hästi läinud, kui oleks 10 aastat tagasi teisiti teinud. Siis oleks praegu üldse hoopis teine elu. Heietatakse seda eelmist elu.
Ja siis see, mis praegu toimub: oled põhimõtteliset terve inimene, sul on käed-jalad otsas ja katus pea kohal, kõht täis, ei pea nälga taluma ega kuskil kõrbes elama. Seda ei oska keegi hinnata. Tuntakse puudust kogu aeg sellest, mida teistel on, aga mul ei ole. Püüeldakse kogu aeg veri ninast väljas selle poole, et ma oleks ka samasugusel tasemel, nagu kõik teised eestlased, sest Eestis on üldiselt tugevalt levinud see, et väga palju elatakse väljapoole.
Kui vaadata Eesti tänavapilti, siis enamik mu sõpru, kes on tulnud välismaalt, küsib: „On see mingi Šveits või mis siin toimub?“ Autod, riietusstiil ja kogu üldpilt inimestest jätavad mulje, et elame ülirikkas ühiskonnas. Aga siis lähevad inimesed koju ja nosivad võileibu ja väljas ei käi ja liikumas samuti ning elavad ikka ühes kindlas kohas. Nii on, aga seda ei saa nagu pahaks panna. See ongi ühtpidi tulnud sellest, et inimesed on liiga kaua olnud allasurutud, neile pole antud võimalust olla edukad. Sa võisid olla edukas, aga ei jõudnud sellega kuhugi. See on nagu geneetiliselt edasi kandunud meie esivanematelt. Kui praegu minna Itaaliasse või kuhugi mujale edukasse Euroopa riiki, siis seda tänavapildis väga ei näe. Seal on olulisem, et kodu on üliäge ja turvaline. Kõik muu, riietepool ja autodepool on täiesti teisejärguline. Inimesed naudivad väljas käimist, naudivad söömist, seltskonda. See on asi, mida Eestis üsna vähe tehakse.

Millal sina lõpetasid ninast veri väljas rabelemise? Saabus mingi krahh?
Tavaliselt kipub nii minema, kui meile on määratud elus mingi muu ülesanne, aga me ei kuula intuitsiooni, oma keha ega märka juhtumisi. Materiaalne õppetund on palju lihtsam kui mõni suurem tervisehäda. Siis hakkad mõtlema ja taipad, et tegelikult on ilmas palju muud peale raha tagaajamise.

Räägi sellest momendist. Kuidas sa ärkamisetee leidsid?
Ega sellest otseselt ei saagi aru. Ei tohi pead norgu lasta, kui oled kaelani sita sees, sest muidu läheb pea ka sita alla. Siis vaikselt lükkad end kõigepealt varvastele ja hakkad sammhaaval, päevhaaval vaatama, mida saaks teha, et sa ennast paremini tunneksid. Vaikselt hakkadki tegema midagi teistmoodi. Oled ühes mustris olnud juba 15-20 aastat ja siis mõtledki, et see ei toiminud. Märkad ka, et inimesed kõrvalt satuvad samasugustesse kohtadesse. Proovid ise targem olla ja õppida teiste vigadest ka, sest kõrvaltvaatajana on lihtsam aru saada. Hakkad tegelema asjadega, mis viivad rohkem tasakaalu.

Millega sa täpselt hakkasid tegelema?
Hea sõber Raivo Juhanson kutsus mind laulma. See oli esimene praktika, kus inimesed üle linna tulid ühte korterisse kokku, istusid ringi ja hakkasid laulma. Tundus väga naljakas alguses nagu hullumaja osakonnas.

Laulsid kaasa?
Absoluutselt, kuigi alguses olid kõigil silmad kinni ja siis nagu piilud. Mul on praegu tihti nii, kui teen meditatsiooni. Siis märkan, et inimesed esimesel korral piiluvad, kas kõik on nii hullud. Endal oli samasugune tunne, aga tegin kaasa ja hakkasin käima ja tundsin, et mingil huvitaval kombel hakkab enesetunne paranema. Pole enam niisugust hullu kassi peal ja rõõmutunne hakkab tagasi tulema. See laulmine on seotud sisemise vibratsiooniga, keha masseerimine seestpoolt. Elundid on stressis. Kui laulad ja vibreerid neid häälikuid, vabastad organismi stressist. Sealt edasi liikusin jooga suunas. Hakkasin tegema ashtanga-joogat Jocke Salokorpi juures.

Kuidas sa sinna sattusid?
Seda soovitas ka üks sõber, kes oli ise käinud ja ütles, et see oli müstika, enesetunne on nii hea ja käib juba pool aastat. Jocke ise on nii äge kuju. Ta seletas nii hästi lahti, mis kehaga toimuma hakkab, et see andis täieliku tõuke hakata joogaga tegelema. Sealt edasi tekkis mingi tunne, et seksuaalselt ka pole võib-olla kõige õigemat elu elanud, üks ja sama muster kogu aja olnud. Polnud nagu sellest seksist veel midagi sügavamat ja ägedamat saanud, midagi südamesse. Olin pigem rohkem keskendunud füüsilisele poolele. Kuskilt oli kõrvu kõlama jäänud, et tantra on selline idamaine ja hakkasin kursustel käima. Võtsin täitsa süvitsi ette ja käisin, kuni tutvusin ühe tütarlapsega, kes tõi väga huvitavaid õpetajaid Eestisse. Sain väga hea tantrapraktika, väga palju avas mind ja hakkasin hoopis teistsuguse pilguga vaatama naisi, armastust ja seksi.

Mis see praktiline pool tantras on?
Enda tundma õppimine.

Mitte selline praktiline pool, et tuleme kõik kokku ja seksime?
Seda üldiselt arvatakse. Kindlasti on seal üksjagu seksuaalsust, aga üldjoontes on ikka enda tundma õppimine, endale piiride kehtestamine ja elustiil. Tantra on elustiil: kuidas sa sööd, puhkad, endale aega leiad ja kuidas end väljendad partnerile. Väljendamisjulgus just. Kuidas julged inimestele silma vaadata, sest silma vaatamine on ulme inimeste jaoks. Kuidas kallistada inimesi – kallistades õpid inimesi tundma. Siis on lihtne hakata ka oma vanemaid kallistama, mida sulle pole ju tegelikult õpetatud. Hakkad kallistama oma lapsi, lähedasi ja ka võõraid. See kõik on nagu üks tervik. See annab julgust olla sina ise, päris südames.

Mida öelda neile, kes vaatavad sinu muutust imestades, et sul on midagi viga?
Eks hinnanguid antakse niikuinii kogu aeg. Mina ka ei mõista hukka, igaühel on oma aeg ja oma koht. Mõnel selles elus, kui veab, ja mõnel järgmises elus. Pigem on tendents paremuse poole, et vastupidi, mehed on hakanud ühendust võtma ja huvi tundma. Surunud valehäbi kuskile eemale ja julgevad tulla küsima, et kuidas siis saaks endaga rohkem kontaktis olla. Sest ärevus on nii suureks läinud meeste seas, probleemid lähedastega nii suureks paisunud ja enam ei osata kõige sellega hakkama saada. Kunagi oli selline tunne sees, et kõik oli hästi ja olemas, nüüd saad aga aru, et midagi on minus veel siiski puudu ja avastamata. Mingi sisemine hääl karjub appi ja ütleb, et kuule, vaata ja tee silmad lahti. See pole see, mida sa peaksid kogema selles elus.

Kuivõrd nõustud sellega, et mees on ikkagi loodud meheks ja naine naiseks?
Ainult nuttev mees ei meeldi kellelegi. Üks olulisemaid asju on õpetada mehi mitte häbi tundma tunnete ees – aus olema. See on meeste jaoks kõige raskem, väljendada ennast, kui on kurbus peal või oled vihane või on süütunne millegipärast, kohusetunne kuklas. Pigem on eesmärk õpetada mehi väljendama ennast vabalt, häbi tundmata nõrgema poole ees.

Miks see oluline on?
Tänu sellele on mees palju pingevabam. Naine hakkab meest paremini mõistma ja sealt tekibki juba diskussioon ja teineteise mõistmine. Muidu arvatakse, et nagunii mõistad, mis mul viga on, aga tegelikult ei mõisteta. Samamoodi peaks naised välja ütlema asju, sest tihti mehed ei saagi aru, mis naisel päriselt viga on või miks ta on tujust ära pidevalt. Tegelikult on võib-olla väga lihtne asi, mida annab ülilihtsalt muuta.

Kas siin võiks ka ümber lükata müüdi, et naised on müstilised?
Naised on müstilised nii või naa, aga väga palju probleeme, tülisid, frustratsiooni ja sellist mõttetut näägutamist jääks ära. Näägutamine tähendab, et hakatakse vältima teineteist. Hakatakse otsima kuskilt midagi paremat, seda aga pole ja jõuad samasse kohta tagasi.

Kuigi algus tundub uus ja huvitav.
Algus on ikka uus ja huvitav, kuni roosamanna pealt maha valgub. Armumisperiood on huvitav, sest inimesed on siis maskidega. Üritavad meeldida ja näidata end paremini, kui nad tegelikult on. Aasta, maksimum kahe pärast väsivad ära. Kõik on justkui paigas ja ei pea enam mängima, võib lõdvaks lasta rihmad.
Siis hakkab möll pihta. Siis mõeldakse, et issand jumal, kellega ma nüüd kokku sain. See pole üldse see inimene, kellega ma kohtusin. Seda teadlikkust on suhteliselt vähe. Kui lubad olla algusest peale endal aus, siis seda on ka inimestel raske vastu võtta aga seda vähem on hiljem pettumist. Eesmärk on olla ehe algusest peale.

Millises eluhetkes oled täna sina? Sinu elus on olnud tõuse, mõõnu, väga palju äärmusi erinevatest valdkondadest.
Ma ei saa öelda, et ma praegu kuskil kõrgel laineharjal oleks. Pigem olen kuskil laine alumise serva peal ja näen, et väike tõus on tulemas. Hakkan vaikselt jõudma rahukeskmesse enda sees olenemata sellest, mis ümberringi toimub. Kõige hullem on see, kui saad hirmuga kontakti ja hakkad märkama, kuidas hirm sind tegelikult juhib. Märkad hirme, mis sind juhivad ja sa ei lähe nendega kaasa. Vaatle seda ja proovi võimalikult palju hetkes olla. Olen hakanud elama tundeid läbi. See on päris väsitav vahel. Võtab rajalt maha. Tunned, et on nii võõras olla selle tunde sees.

Selgita natuke, mida sa sellega silmas pead.
Ma näen, et meestele on kõige raskem kurbuse tundmine ja naistele viha tundmine. Kui kurbus peale tuleb, koged selle südame kaudu läbi.
See võib võtta päev kuni nädal ja see tunne nagu saadab, sa ei eira seda. Surud seda maha, sukeldudes meeletusse töösse. Muidu sa peaks tegema sporti, joogat, mis peidaks selle tunde ära. See on paras väljakutse ja pole lihtne alati.

Tiit, võid sa täna 48aastaselt öelda, et nüüd sa oskad tundeid tunda?
Nüüd ma õpin tundeid tundma. Ma olen ülitänulik selle eest, sest see on mu keha avanud. Paljud ütlevad, et selgeltnägemine on privileeg teatud inimestele. Mina võin öelda, et kui lased füüsilisest kehast lahti allasurutud emotsioonid ja lubad energeetilisel kehal vabalt voolama hakata, on igal inimesel võimalik olla selgeltnägija. Seda on tõestanud paljud „Selgeltnägijate tuleproovi“ võitjad, isegi Venemaalt. Puhtalt praktikate abil on selgeltnägijaks saadud.

Tahad öelda, et selgeltnägemises pole mingit müstikat, vaid see on suure töö tagajärg iseendaga?
Jah. See pole alati nii, kindlasti on väga paljudele antud see võime sünniga kaasa. Aga on võimalik õppida ka teistpidi selgeltnägemist.

Sa oled sidekoemassaažiterapeut. Mida see täpselt tähendab?
See on kehasse kogunenud alla surutud emotsioonide vabastamine läbi sidekoe venituse, kuna sidekude on seotud närvisüsteemiga. Need tekivad, kui inimene kogeb mingit rasket tunnet, kuid tal pole hetke seda läbi elada. Lapsena kardame oma vanemaid.
Me surume kõik selle kehasse sidekoesse ja keha läheb väga pingesse. Ja me alateadlikult hakkame kehas hoidma mingeid kohti väga pinges. Kõige rohkem on seda kõhus, rinnapiirkonnas, vaagnapiirkonnas, reites, põlvedes. Inimesed ei saa aru, mis toimub, jalgades on pidevalt probleemid, naistel on pidevalt päevadega probleemid, meestel on eesnäärmejamad. See kõik on ülepaisutatud probleemide tagajärg.
Sidekoeteraapia toimub rahuliku meditatiivse töö tegemisel. Inimene hakkab emotsioonide liikumist usaldama ja keha hakkab lubama nendel emotsioonidel välja tulla, kehast lahti laskma. On oluline, et sa oled kohal ja vaatled, kuidas emotsioon välja tuleb. Sa ei lähe sellega kaasa, vaid vaatled nagu mängufilmi kõrvalt.
Kui selle ära teed, siis pärast on keha hoopis teistsugune ja siis tajuvadki inimesed mingit müstikat, mingi ime on juhtunud. Ka kirikutes kogetakse jumala puudutust, mis tihti tähendab, et inimesed on lõdvestunud korraks. Nad on end altari ees lihtsalt tühjaks nutnud, pinged maha saanud. Kirikutes on energia tihti see, et on antud luba ennast puhastada. Kui sa puhastud, lased kehast nii palju välja ja pärast tunned, et surised üle keha. Keha on pidanud tegelema emotsiooni kinnihoidmisega, kuid saab nüüd nii palju ruumi juurde. Tundub, et keegi on külas käinud, aga tegelikult tulid ise koju.

Sa oled Eestisse toonud ekstaatilise tantsu. Kuidas see juhtus?
Kui ma seda kuus aastat tagasi Balil esimest korda kogesin, oli see minu jaoks ka müstika. Kuidas on võimalik, et 300 inimest tulevad kokku, kõik on väga heas tujus, kained? Väga hea DJ mängib. See pole mingi voodoo-muusika, vaid pop-muusika. Inimesed lihtsalt naudivad, tantsivad ja tunnevad ennast vabalt. See meeleolu, mis su sisse tuleb ja inimeste avatus su ümber on nii nakkav.
Ma imestasin, et keegi pole seda Eestis teinud. On muid üritusi, aga need on rohkem treeningu- ja grupibaasil. Võib tulla täiesti vabas riietuses, hipina, linnapreilina, täpselt nii, et sina ennast hästi tunneks. Pole kohustust, et nüüd peame kõik paljajalu olema, särgiga-särgita, kingadega-kingadeta.

Millist tagasisidet sa said pärast „Reporteri“ lugu?
Paljudele tuli see üllatusena. Arvati, et ajan natuke udu. Pole ju võimalik ennast vabalt tunda alkoholi tarvitamata. Tagasiside oli hästi positiivne. Inimesed ootavad, millal saab seda jälle kogeda. Algul tundus see tõesti ebareaalne, aga see kõik on teostatav. Üheskoos saame hea koguse lahedaid inimesi, kes on huvitatud sellest, et peol oleks positiivne energia. Siis hakkavad imed juhtuma.

Võta oma teekond lõpetuseks kokku. Millised on olnud kõige suuremad õppetunnid, mida sa võtad järgnevateks aastateks kaasa?
Üks suuremaid õppetunde on õppida usaldama elu ja olla tänulik ka kõige raskemate õppetundide eest. Tänutunne. Mul võtab veel aega see, et ma kipun hinnanguid andma. Aga ma proovin ka selle poolega tegeleda. Sa tegelikult ei tea, miks need inimesed nii teevad. Sa ei pea kellelegi midagi tõestama, et sina oled siin ja nemad on seal. Kui aeg on käes, siis nad tulevad ise ja küsivad.
Mul on hea meel, kui suudan kedagi positiivses mõttes mõjutada. Õppetund on lahti laskmine olukordadest, inimestest ja kõigest muust, mis sind ei teeni. Me ikka kipume vanadest headest mälestustest kinni hoidma, kuigi näeme, et see asi on ammu möödas, läbi. Proovi lahti lasta minevikust, sest siis sa magad maha hetke, mis on praegu. See ongi müstika ise. Ma märkan kogu aeg, et ükskõik kui palju ma olen tööd teinud, jääb mõistus meid ikka viimase hingetõmbeni kontrollima. Nüüd ongi see koht, et kas sa õpid oma mõistust järgima. See on üks elutöö.

Vaadatud 298 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi