Traditsioonilised jõulud: esiisade iidsed pühadekombed ja maagilised rituaalid

Jõulud on aastavahetuspüha, mil lõpeb vana ja algab uus päikese aasta ning kodus on käimas esivanemate hinged. Jõulud on uue aasta seeme, mida tuleb erilise hoolega hoida. Loe, millised olid meie esivanemate jõulukombed ning kuidas jõuluajal endale head tulevikku kindlustada.

Jõulud on aastaringi üks tähtsamaid pühasid. Kui sel ajal valitseb kodus puhtus, küllus ning rõõmus meel, pakub seda ka uus aasta. Sellal järgitavad tavad toovad tervist, jõudu ning head olemist kogu eelolevaks aastaks. Jõuluõled, kuusk ning kõikvõimalikud krässid ja kroonid aitavad luua mõnusat olemist ning hääd väge.
Alates suvisest pööriajast on päevad aina lühenenud ning loodus vaibunud talveunne. Toomapäeval päevade lühenemine peatub. Päikese talvises pesas 21. - 24.12. on päevad ühepikkused. Sellel pimedal, salapärasel ja pühal ajal valmistume koos kõige elavaga suureks muutuseks.

Jõululaupäev ehk vana aasta viimane päev pühitseb päikese ühe aastaringi lõppu ja teise algust.
Esimesel jõulupühal 25. jõulukuud toimub kogu loodust ja koos sellega inimkonda puudutav pööre. Põhjapoolkera läheb vastu pikematele päevadele, valgusele, soojusele ning elule. Algab uus aastaring. Et jõulud mööduksid mõnusalt ja uus aasta tuleks hää, tasub meeles pidada esivanemate tarkusi.

22.-24.12. talvine päevapesa ehk jõulud
Päevad on ühepikkused, päike puhkab, aeg on püha. Ollakse perega kodus, puhatakse, süüakse-juuakse, mängitakse ning lauldakse. Laual on kogu aeg leib, liha ja õlu. Nõud on avatud, et hinged saaksid toidule-joogile ligi. Pimedal ajal põleb toas kogu aeg tuli. Aknad püütakse kinni katta, et valgus välja ei paistaks. Magatakse põrandal ning voodid jäetakse hingedele.
24.12. - jõululaupäev ehk vana-aasta õhtu. Laual on parimad road, mille hulgas tingimata sealiha, leib, õlu ja pähklid. Toit on laual hommikuni. Enne pimedat käiakse saunas. Süüakse 7, 9 või 12 korda, et koguda uueks aastaks jõudu. Üheks söögikorraks piisab ka mõnest suutäiest. Söögikordade ülesmärkimiseks võib teha tabeli.

Taiad loovad head väge
Jõulude ajal nagu teistelgi tähtsatel päevadel on esivanemate uskumuste kohaselt võimalik mõjutada oma saatust. Et sel ajal oleme sama avatud ka soovimatule mõjule, on oluline osata end kaitsta. Toomapäeva, samuti ka jõululaupäeva õhtul tehakse väravatele, akendele ja ustele kaitsvaid märke. Väravaks, kustkaudu soovimatu mõju koju võib pääseda, on ka televiisor ja arvuti kuvar. Kaitsvaks märgiks võib olla noa, kriidi, hariliku pliiatsi või muu sobiva esemega tõmmatud kaldrist, ratasrist või viisnurk.
Kõikvõimalikud jõulukroonid, krässid ja muud riputised on mõeldud samuti koju head väge looma. Kuigi riputiste valmistamine on nõudnud vaeva ning nad on kaunid, ei saa neid järgmisel aastal kasutada. Et nad koguvad endasse halva väe, tuleks jõuluohutised peale pühi koos kuusega ära põletada.
Pühade tähtsaim päev on vaieldamatult jõululaupäev. Siis tuleks tingimata juba valges saunas käia. Ka pühadelaupäeva saunaskäik on taig. Õige saun puhastab nii keha kui hinge ning aitab valmistuda pühaks ajaks. Saunast lahkudes jäetakse viht ja vesi sinna valmis, sest hingedki soovivad vihelda. Kellel pole kuidagi võimalik saunas käia, võib end ka jooksva vee all puhtaks küürida.
Jõuluöö juurde kuulub ka värske veega näo pesemine. Vee väe suurendamiseks pannakse vette hõbedat ja pussnuga. Näo pesemine toob uueks aastaks selged silmad ja selge meele, tervist, virkust ja hea jume. Selline taig võib anda ka erilise võime. Karusel on kõneldud: "Jõulu esimese püha ja näärihommikul peseb pere silmi ühe kapa seest, kelle põhja üks pussnuga ja hõbesõrmus on pandud. Nõnda pestud silmad võivad kergeste sel aastal vaimud ja kratid ära näha."
Pühade ajal ei või ahi tühi olla. Jõululaupäeva varahommikul teeb perenaine tule üles ning varsti täidab magusate roogade lõhn maja. On ahi oma töö teinud, jäetakse sinna kasvõi üks kakuke.
Jõuluöösel aga viiakse ahjust vana tuhk ära ning peremees teeb sinna uue aasta esimese tule. Seda tuld on tehtud sageli kadakatest, kuid ka seitsmest või üheksast erinevast puuliigist, mille hulgas peab samuti kindlasti kadakat olema. Jõulutule suitsul on eriliselt puhastav ning õnnistav jõud.
Jõulutuli ei jää tegemata ka tänapäevases küttekoldeta korteris. Ainult ahjutäis puid on kahanenud tillukeseks laastulõkkeks, mis süüdatakse keraamilisel- või metallalusel. Jõuluöine tuli ennustab.
Kui suits tõuseb otse üles, laabub järgmisel aastal kõik hästi. Peale tule kustumist tehakse tuhk hoolega tasaseks ning hommikul ennustatakse sinna tekkinud jälgede järgi uue aasta sündmusi.

Setodel jõulud kaks korda
setodel jõulud ehk talsipühad – sedasi kutsutakse vana kalendri järgi peetavaid jõulupühi Setomaal tänaseni. Kui kuni 2014. aastani tähistati ka kiriklikult Setomaal jõulusid just vana kalendri järgi, siis minevast aastast ühtlustas Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik oma kogudustes toimuva praktika. Nüüd tähistatakse jõulusid ja teisi kuupäevalisi kirikupühi uue kalendri järgi ning liikuvad pühi – ülestõusmispühi – vana kalendri järgi.
See muidugi ei tähenda, et talsipühad kuhugi kaoksid. Setomaa kogudustes peetakse Kristuse sündimise püha teenistusi paralleelselt edasi ka vana kalendri järgi – vähemalt esialgu ei näi see traditsioon kuhugi kaduvat.
Samuti toimuvad talsipühad rahvakalendri tähtpäevana täpselt samasugusena edasi. Ilmselt peetaksegi aastas kaks korda jõulusid just Setomaal kõige suurema põhjalikkusega.
Setode talsipühade kommetest on ERMi XXXVIII aastaraamatus kirjutanud Mare Piho. Piho on oma tekstis toetunud Jakob Hurda käsikirjalistele materjalidele, mis on tänaseks päevaks kättesaadavad ka trükise kujul.
2013. aastal ilmus Seto Kirävara sarjas „Raasakõisi Setomaalt. Setomaa Jakob Hurda silmi läbi aastagail 1886 ja 1903“.
Ma ei hakka siinkohal veel omakorda ümber jutustama, mida tähendab „kurge tegema“ või „karu tegema“. Ma pigem hoopis katsun fotoreportaaži vormis anda lühiülevaate, millisena tänapäeval setode talsipühade tähistamine avalikus ruumis välja näeb, piirdudes konkreetse üritusega Petseris.
Talsipühade puhuks on Petseri Lingvistilisesse Gümnaasiumisse kogunetud järjepannu 20 aastat. Kõige enam näeb Petseris toimuv välja piduliku kontsertaktusena, millest võtavad osa koolipere, setod siit- ja sealtpoolt kontrolljoont, setode sõbrad, linna- ja/või teised võimuesindajad. Üritus algab Seto hümni ühislaulmisega.
Setod tähistavad jõulupühi ehk setode jaoks talsipühi vana kalendri järgi.
Saatse seto muuseumis on sel päeval laulu, tantsu ja mänge.
Külalistel palutakse tulla väikeste seltskondadena ja austada kohalikke kombeid.

Kihnus pidu jõulude ajal
Kihnu jõulutraditsioonid on segu paganlikest ja kristlikest riitustest, uuematest ja vanematest aegadest. Kihnu naise Annely Akkermanni sõnul ei ole siinsed jõulud vaikuse püha.
Jõulus (kihnu keeles jõulude ajal) on Kihnus kombeks perest peresse käia. Ühtegi peret ei jäeta vahele ning kõiki, kes uksest sisse astuvad, kostitatakse heldelt nii jõulutoitudega kui ka õlle ning kangema kraamiga. Varem olid perest peresse käijad mehed, kangemad hakanud jõululaupäeval minema ning jõudnud koju kolmekuningapäevaks (6. jaanuar). Talutubades olid põrandal õled, kus sai vahepeal magada.

Kirik ja kalmistu
Jõululaupäeval on kihnlastel traditsiooniks käia kirikus ja surnuaial. Kuuse asemel tuuakse Kihnus tuppa hoopis mänd, kuid enne peavad põrandad kindlasti pestud olema. Männi ehtimine ja pidusöögi nautimine algab pärast saunaskäiku. Kihnu lastel käib ka jõuluvana, kes tänapäeval on moodsalt punane, kuid vanasti kandis pahupidi keeratud lambanahkset kasukat ning näo ees räimevõrku.
Läbi ja lõhki linnainimest võlub idülliline pilt jõuludest maamajas, mille prototüübiks on just Annely-Viljo vana, viimase peal korda tehtud, stiilipuhas Kihnu maamaja. Lookas lauad, Kihnu riietes lapsed, aknast avanev tüüne vaade Pärnu lahe lumeväljale. Kuuse, vabandust, männi alla asetatud kingid aitavad luua tagaigatsetud jõulutunnet.

Kihnu jõulutoidud
Kostitamine ja külalislahkus on tähtsad kombed ning perenaistel enne jõule suur mure, et mida pakkuda ja kuidas valmis jõuda, pärast jõule aga veel suurem mure sellepärast, et kes tehtud toidud ära sööb.
“Igal aastal teeme Kihnu leiba-saia, kõrvitsa- ja peedi- ja kartulisalatit, rosoljet, ahjuliha, tanguvorsti, hapukapsast, keedukartulit, lihapirukaid, kaneelisaiu ja mitut sorti piparkooke ja küpsiseid. Mõni suitsutab kalu ka, uhkematel kaluritel on varutud angerjaid sügavkülma või marineeritult purki. Enamasti süüakse sealiha, kas ahjus potiga hautatult või praena. Mõnes peres pakutakse ka suitsutatud lambajalga. Loomaliha kihnlased suurt ei söö, hani on ka pigem erand,” tutvustab Annely ja lisab, et on toidutegemise ema ja õdedega ära jaganud.
Jõulujookidest lasevad kihnlased hea maitsta maltoosast isetehtud õllel, mida üksteise juures maitsemas ja kiitmas käiakse. Tänapäeval joovad mehed õlle kõrval ka viina ja naised mitmesuguseid magusaid napse.

Kihnu leiva valmistamine
• Leiva kohta ei ole retsepti, sest leiva maitse kujuneb kolmest koostisainest – veest, suhkrust ja jahust – hapnemisprotsessi tulemusel. Igal perenaisel on see ka iga kord pisut erinev. Pühade puhul lisatakse maitseks ka peotäis köömneid.
• Leiba tehakse puust astjas või pütis, kroovimata rukkijahust saab kahe päevaga rukkileivad ja kroovitud rukkijahust kolme päevaga püülileivad.
• Pütti ei pesta, tainas kaabitakse lusikaga nii palju kui võimalik ära. Kui leib juba ahjus, kuivatakse pütt ahju kõrval ära, nii et tainas nõu seinte küljes kõvaks koorikuks muutub.
• Kui järgmine kord leiba tegema hakatakse, siis pannakse nõusse käesooja vett, suhkrut ja jahu ning koorik liguneb nõu seinte küljest lahti, sellest saab leiva juuretis. Leiba hapendatakse, segatakse, sõtkutakse ja kergitatakse. Leivategu on paras passimine ja maitsmine. Teinekord, kui leivapütt jääb sooja pliidileeri äärde kerkima ning perenaine kauaks toast välja läheb, võib juhtuda ka, et tagasi tulles on leib üle servade pütist välja kerkinud.

Õllevaat ja 40 joojat
Õlle ja suure toidulaarita jõuludele vastu ei minda — Kihnus on nii, et pärast jõululaupäeva kirikut lähevad mööda maju liikuma noored ja mehed, kes vahel ööseks oma koju ei jõuagi — seda nimetatakse latsis käimiseks.
Kambad võtavad tihti pilligi ligi ning pole ime, kui jõuluajal taludes tantsuks läheb. Naispere käib rohkem sugulasi vaatamas ning seda tehakse esimesel ja teisel pühal — muidugi ikka uue kördi ja kõige ilusama rätikuga.
“Vanasti said mehed küla otsas kokku ja hakkasid liikuma, ilma et ükski talu oleks vahele jäänud, elas seal siis kas või üks vana inimene. Kui küla otsa sai, viidi meestepunt hobustega järgmisse külla edasi,” seletab Tiidu Mari.
Neil sattusid kord kokku kahe küla kambad ja tuppa surus end tohutu meestevägi. “Isa tõi muidu ikka kruusiga õlut lauanurgale, aga siis tõstis korraga terve õllevaadi tuppa,” naerab naine.
Egas asjad nüüdki teisiti ole — jõulukülaliste eest ust ei suleta ning sestap valmistavad perenaised ämbrite kaupa pisikesi õlis küpsetatud lihapirukaid ning vaatavad, et õlut jaguks.
Pühadeks tehakse ise ka leiba-saia. Kel siga tappa, topib vorsti ja keedab sülti, naised vahetavad kardinaid, mõnel pool pannakse seina uus tapeetki ning kõikjal lüüakse majad särama ja puhastatakse korstnad tahmast.
Ettevalmistuste hulgale ja saabuvatele külalistele mõeldes võrdleb üks Kihnu naine olukorda suisa sõjaseisukorraga.
Sihtasutust Kihnu Kultuuriruum juhatav Uiõmatu Mare on nõus, et rahust on asi jõulude ajal tõesti kaugel ning telerist ja raadiost rahusoovide kuulamine kihnlastele rohkem naljaks.
Nooremana agaralt mööda küla käinud ja praegu ise suuremaks külaliste vastuvõtuks valmistuv Mare arvab siiski, et seesugune käimine on ilus ja kogukonda ühendav komme, mis Kihnu kollektiivse vaimuga hästi kokku passib.
“Jõulude ajal satuvad kokku ka need inimesed, kel muidu teineteisega asja pole, lahendatakse mitmed tülid ning räägitakse selgeks arusaamatused heade võrgukohtade kasutamisega,” selgitab ta.
Kunagi ammu oli Kihnu Nikolause kirikul oma preester, kes rahvast armulauale võttis ja mehed kirikusse kamandas. Nüüd tuleb preester suurelt maalt korra kuus ning jõulupühadeks ta kindlasti ei jõua. Sellepärast ei jää kihnlased veel jõulukirikust ilma — Kihnus võtavad naised selle töö kohe üle, kuhu meest pole panna, aga teha on tarvis.
Kirikuvanem Kalju Elvi vaatab, et mehed kiriku ukseesise lumest puhtaks teeks ja jõulupuu sisse tooks. Lohu Ella juhtimisel saab evangeelium loetud ning naiskoori abiga uuemad ja vanemad jõululaulud ära lauldud.
Küünlad põlevad, naiste valged kirikusukad säravad ja jõuluteenistus saab selline, et jõulutunnet jagub neilegi, kes ise kirikusse ei saanud või ei plaaninudki minna.

Jõulud tulevad õlgedega
Toomapeetri Salme jõulud aga vajavad hädasti veel midagi, et päri­selt täiuslikuks saada — Salme tahab, et pühade ajal oleks põrandal õlgi!
“Vanasti olid jõulude ajal igas peres õled maas,” räägib Salme. “Sinna puistati lastele otsimiseks pähkleid ja mängiti rahvamänge nagu kingsepal silma välja torkamine, ning mehed, kes juba külaskäimise ja õllejoomisega olid ära väsinud, said pikali visata.”
Nüüd on kihnlastel peened vaibad ja kes seda puru tahab pärast koristada. Pealegi on korralikke terveid õlgi raske saada.
“Viimati panin neile riide ümber ja ütlesin meestele, et istuge ikka siia maha, nii nagu Kihnus alati on olnud,” sõnab Salme.
Toomapeetri Mihkel kuulab seda juttu vaikselt pealt. Kihnu mehed ei kiirusta naistele vahele rääkima ja kui midagi mehelt küsida, siis võib olla kindel, et naine vastab sellegi ise ära. Mihkel ütleb, et Kihnu naised on lihtsalt na lahked rääkijad.
Ja kui Mihklilt uurida, millest Kihnu mehed omavahel siis räägivad, ütlebki Salme kohe, et ikka mereasjadest ja naistest.

Küti lask kustutab küünla
Viimasel ajal on meestel veel kolmaski teema, mis suus ja südamel — hülged!
Kui kärarikastest jõuludest saab veel kärarikkam uus aasta, luuakse Kihnu saarel hülgeküttide seltsing. Tähtis toiming leiab vana kombe kohaselt aset vana-aastaõhtul ning sinna tulevad kokku mehed, kel asja vastu huvi on.
Kui töös olev jahiseaduse muudatus hülgeküttimise seaduslikuks lubab, saavad kihnlased salaküti nimest lahti ning vana halli liha avalikult suhu pista, hülgerasvaga saapaid määrida ja hülgenaha sängi ette laotada.

Kihnu mees põmmutab pühade puhul
Vanal ajal sai seltsi liikmeks see, kes suutis nii osavalt püssi lasta, et küünlatahi toas ära kustutas, nai­sed-lapsed pidanud nii kaua maja ees teel vahti.
Püssilaskmine ja Kihnu pidu on läbi aja kokku käinud ning meeste meelest on see tore tava.
Naised on lubanud hea seista, et mehed tänavu vähemalt selle kombe rahvarikkas kohas ja maja sees järele tegemata jätaks ning piduaeg suuremate vigastusteta mööda saaks.
Juba detsembris maha sadanud lumehunnik mõjub Vaigu Jenkale nii, et ilma mütsita ei pista ta õieti oma kambristki nina välja.