Vanemate elukogemus mõjutab lapse geene
Siiani on usutud, et geenidega edasiantav on ülima võrdsuse tipp – kumbki vanem panustab täpselt pooltega oma geenidest ning maimuke pärib mõlemalt vanemalt võrdselt. Kuid hiljutised uuringud viitavad, et osa sellest, mis järglastele edasi kandub, põhineb hoopiski vanemate elukogemusel.
Ohtlikud keskkonnatingimused ja haigused võivad muuta vanema geneetilist baasi ning on täheldatud, et need muutused kanduvad paljunemisel ka edasi. Seda tänaseks veel üsna vähesel määral mõistma õpitud fenomeni nimetatakse mittegeneetiliseks pärilikkuseks ning selle tundmaõppimisel on Marylandi Ülikooli teadlased tulnud lagedale ühe võimaliku selgitusega, mis võib muuta kogu teema hoopis lihtsamaks, kui seni arvati.
Blogi Futurism kaasautor Jess Vilvestre kirjutab hiljutisest uurimusest, mis avaldati ühendriikide rahvusliku teadusteakadeemia tegemisi kajastavas väljaandes ning milles keskenduti kaksikahelalise RNA (dsRNA) mõjutustele. See DNA vähemtuntud sugulane suudab n-ö vaigistada geene ühes rakus ning rakubioloogia ja molekulaargeneetika abiprofessor Antony Jose (pildil) sõnul, kes ühtlasi on ka kõnealuse uurimuse vanemkoostaja ütleb: „Siinkohal on keskseks eelduseks asjaolu, et kaksikahelaline RNA muudab vanema geneetilist materjali ning see muutunud materjal kandub edasi järgmisele põlvkonnale.”
Uurimistöö käigus sisestasid Marylandi Ülikooli töörühma liikmed C. Elegans ümarusside vereringesse fluorestseerivaid markereid. Seejärel vaatlesid nad fluorestseerivate RNA molekulide transporti otse vanemalt munarakku, mis oli viljastamisootel. Samuti täheldasid nad, et kaksikahelalise RNA geenevaigistav omadus esines ka järgmisel põlvkonnal. „See on esimene kord, kui on täheldatud kaksikahelalise RNA molekuli edasiliikumist ühelt põlvkonnalt teisele,” märkis Jose. „Meie vaatlustulemused viitavad sellele, et RNA jätab senituntud vahelüli lihtsalt vahele.”
Tänane elustiil kehastub homses lapses
„On olnud vihjeid ka selles suunas, et sama asi võib toimuda ka inimestega,” selgitab Jose. „Me teame, et RNA on olemas ka inimeste vereringes, kuid me ei tea, kust sealsed RNA molekulid pärinevad, kuhu nad liiguvad ega ka mitte seda, mida nad täpselt teevad. Meie praegune töö avab uksed erakordselt põnevale võimalusele, et tegemist on vanemate n-ö sõnumitega oma järeletulijaile.”
Esialgu on meeskonna edasised sammud veel astumisel ning kulub veel veidi aega, enne kui jõutakse ümarusside uurimiselt millegi nii kompleksseni nagu seda on inimorganism. Siiski on see uurimus üsnagi silmiavav ning seos geenide vaigistamise ja pärilikkuse vahel võiks panna meid sügavamalt mõtisklema selle üle, kuidas meie geneetiline kood on saanud mõjutusi meie vanemate terviklikult elukäigult, mitte ainult DNA-lt, millega nad siia ilma saabusid.