Veider Verdinand

13.11.2019 22:05
Margit Peterson
Kommentaarid
0
Foto:

Verdinand seisis kaljuserval ja mediteeris. Just kõrgustes armastas see mees mediteerida, väites et nii on ta päikesele ligemal. Küllap oli selles tõeiva sees.

Verinand pidas ennast päikesekummardajaks, kuid kuuvalgeil öil istus ta toas, ruloo ja paksud külgkardinad akna ees, sest kuud ta ei kummardanud. See taevakeha tundus talle kalk ja külm, sedavõrd müstiline, et tekitas mehes tibutagiefekti.
Kui Verdinand oli väike, olla ta kuutõbine olnud. Nii vähemalt väitis ta ema. Kes teab, kui palju selles tõlgenduses tõtt on, et need, kes öösel sonivad ja toas ringi käivad, on kuutõbised. Igal juhul nii arvati. Arvatakse siiani.
Kui Verdinandi ema suri, hakkas mees lohutust otsima vaimsetest teooriatest, mida ta ka peagi praktiseerima hakkas. Nii tundis ta, et on oma kallile emale lähemal, tundis, et meditatsioonis on ta oma varakahkunud emaga koos.

Mõttel on suur jõud
Kui Verdinandi parim sõber mõne aasta eest ennast šamaaniks pühitseda lasi ja mägedesse end otsima läks, naeris Verdinand sõbra välja, kartuses, et sõber hakkab ära pöörama. Kui toosama sõber Lapimaale läks et oma esimesele šamaanitrummile lasta Lapi šamaanidel hing sisse puhuda, kartis Verdinand, et sõber on omadega täiesti ummikus. Verdinand tundis, et on kaotanud kaks kõige lähedasemat inimest- kalli ema ja parima sõbra. Seda ta ka sõbrale ütles. Sõber vaatas teda kummalise pilguga, aga pidas õigemaks vaikida, mõeldes, et küll ükskord tuleb ka see aeg, mil sõber hakkab teda mõistma. Mõttel on, teadagi suur jõud.
Ei läinudki kuigi palju aastaid mööda, kui ta ise vaimsuse radu tallama hakkas. Verdinand nimetas seda teekonda taevaväravate avanemiseks, mitte lihtsalt avanemiseks, nagu kiputakse neid inimesi nimetama, kes veidi ebaloomulikkude või üleloomulikkude asjadega tegelema hakkavad. Avanejad. Naljaks, eks ole? Kõlavad nagu avajad!
Isegi seda, et inimene tajub ja tunneb midagi ette, pidas Verdinand veidraks ja ristis need inimesed veidrikeks või uhhuuinimesteks. Ta näitas nendele suisa näpuga ja irvitas tagantselga.
Verdinand armastas alguaastatel mediteerida veekogude lähistel, aga ta kartis vett, sest ta ei osanud ujuda. Kord mõtles ta, et mediteerimisseisundis olles võib keegi teda vette lükata ja siis on jama käes, uppumissurm terendamas. Nii ta iga korraga üha kõrgematele pindadele mediteerima suundiski.

Jätkub ajakirjas...



Vaadatud 185 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi