Võõras mees

Avan silmad. Päike pimestab need kohe ära, sest kevadised ­päikesekiired lihtsalt on nii eredad. Aga kevad on ilus, siis maailm ärkab.

Lillepeenrad, mis on karmid talveolud üle elanud, muutuvad justkui iga minutiga rohelisemaks ning juba on kosta linnulaulu, nagu lapsepõlves, mil maatalus ärgates mind kuked ja kanad rõõmsa viisiga äratasid. Tõsi küll, mõnikord tuli ette ka hommikud, mil tõmbasin teki üle pea, sest uni oli ärkamiseks liiga magus. Aga just kodulinnud on maalapse äratajaks.

Vaistu järgi
Ühel varahommikul kui ema ja isa juba tööle läinud olid ning vennad alles magasid, hiilisin salaja varakevadisse õue. Minu arusaam toona oli ju loogiline – kui algas kevadkuu, olgu ta kasvõi külm ja talvekarge, tuli talveriided kevadriiete vastu vahetada,- talveriietega võib ju kevade taevasse tagasi hirmutada. Need sõnad oli mulle lausunud kunagi üks tädi lapsepõlvest, üks naabrimemm, kes nii talviti kui suviti ühte ja sama pearätikut kandis, mis oli kurgu alt kinni sõlmitud. Ja kui hakata meenutama, siis ma ei mäletagi teda ilma rätita. Ei tunneks vist äragi. Kuigi ise käis ta üldse aastaringselt samade riietega, võtsin mina tema sõnu tõsiselt. Õhk oli alles karge ning muru külm. Aga see mulle just meeldiski, just külm rohelus suutis minu päeva positiivseks muuta, mind korralikult üles äratada. Kui ma oma salaharrastust teostada ei saanud, olin päris mitu hommikutundi mossis ja tusane, mitte eriti sõnaaldis ja sõbralik. Ma vajasin ärkamiseks kontakti loodusega. Vajan siiani.
Mõnikord ma mõtlen, et inimesed räägivad iseendale vastu, et tahavad teisi õpetada, aga omi vigu ei näe. Aga las ta olla, minul on minu elu ja sinul sinu elu. Nagunii käitun südame või vaistu järgi. Ei suuda mina astuda halli massiga ühte rada. Ma lihtsalt ei mahu sinna rajale ära. Ei tahagi mahtuda. Mul on oma elu. Las ma tunduda isekas, aga nii ma tunnen ja nii on.

Täna ilmselt juhtub midagi eriskummalist, no sisetunne kõneleb nii. Esiteks ei ärata igal hommikul mind ere päike ega linnulaul. Ei ole kõik päevad vennad, ega ööd õed, nagu ütleb ka vanasõna. Õigesti ütleb. Olgugi, et lapsena ma tahtsin, et oleks vastupidi, päevad oleks tüdrukud ja ööd oleks poisid. Aga puberteedieas hakkasin ma tunnetama, et ma olen Kuu-usku, et just Kuul on naiselik energia ja päikesel mehelik. Tunnen seda siiani. Sellepärast kummardangi Kuud ja hoian Päikesega distantsi.
Sain vaevu duširuumist välja astuda, kui kuulsin koputust uksele. Mu vasaku õla tagune tõmbus jahedaks ning ma haistsin meesterahva lõhna. Jah, mul on tunnetus, on taju. Ma suudan ka läbi ukse näha, tunda ja tajuda. Mõnikord olen ma mõelnud, et see pole hea, on pigem koormaks. Mõnikord ma tänan kõigevägevamat selle eest, et ta minule sellise tunnestuse andnud on.
Juba avaneski uks ja ukselävel seisis võõras mees, must lakk-king jalas. See jäi mulle kohe esimesena silma, sest mu kallis isa armastas kanda musta mantlit, musta kaabut ja musta lakk-kinga. Ja mu kallis ema oli juba lapsepõlvest suunanud mind nägema ilu seal, kus see on, mitte seal kus ma seda näha tahan. Seega lakk-king kõneles minuga rohkem kui sada sõna. Kõneleb siiani.
Tuleb tunnistada, et ma armusin sellesse lakk-kinga, või selle kinga kandjasse. Igal juhul rõõmustas mind võõra mehe nägemine, keda ma esmakordselt nägin ja kes võis osutada kelleks iganes. Siin oligi minuga ilmselgelt sõber taas mu sisetunne. Ja alles siis kohtusid me pilgud.
„Tere. Vabandan, et niimoodi varahommikul võõrast uksest sisse astusin. Minu sisetunne sundis mind seda tegema. Ma kuulan alati oma sisetunnet.“
See jutt lõi mind pahviks. Hingesugulane? Huvitav, mis ja miks sisetunne teda minu juurde saatis? Kas ma ise kutsusin ta oma ellu? Neid esitamata küsimusi sündis mu peas nii palju, aga ma ei suutnud suuda lahti teha.
„Oi, vabandust, lubage tutvustada, mina olen Vaido. Vaido Laaneots. Ostsin siia metsaveerde hiljuti talukoha ja täna, nii imelisel kevadhommikul läks mul varakult uni ning miski sundis mind ümbrusse jalutama. Ju see mu enese sisetunne ikka on.“ Vaido ulatas aupaklikult mulle oma karuse käe ja ma olin nagu ära tehtud. Tuiutasin meest ilmselt ni lolli näoga, et ta lausa ehmatas.
„Heakene küll. Vabandust, et niiviisi teid ehmatasin, olengi juba minemas,“ hakkas mees ennast ümber pöörama ja ukselinki avama.
„Ooodake... äkki tass kohvi?“ Esimesed sõnad kogelesid ennast üle mu huulte.
„Minugi poolest!“ Vaido võttis lakk-kingad jalast, otsis silmadega riidepuud, kuhu oma pintsak riputada, sest sellist riideeset ju ometi nagisse ei riputa. Sain ta pilgust kohe aru, tõttasin riidekapist puud otsima ning ulatasin selle Vaidole, ise endamisi kenitledes nagu noor plika.
„Tänan!“ ei olnud mees viisakussõnadega kitsi.
Kus kohast küll selline šarmantne mees tuli selle peale, et metsa talu osta, mõtlesin endamisi. Mind on alati köitnud viisakad mehed, ehk vanakooli mehed, džentelmenlikud ja aupaklikud, kes oskavad ka võõraste naise vastu kenad olla.
„Ma saan ainult pätikohvi pakkuda, sest kohviaparaat otsustas eile minuga koostöö lõpetada. Kas sobib?“

Vaida võit
„Oojaa, mina ainult pätikat armastangi. Igasugused aparaadid rikuvad kohvimaitse sootuks. Olge te tänatud, armuline proua.... mis teie nimi ongi?“
Mul läksid ilmselt kõrvalestad ka tulipunaseks selle viisakuse peale, sest just neid kehaosi võõras mees piidles. Koketeerisin ja väristasin käsi, ei suutnud rahuneda.
„Eee, kas ma ennist ei tutvustanudki ennast? Vabandust... Vaida on minu nimi.“
Mees vaatas mind üllatunud näoga ja ma tundsin ennast kohmetult. Kõigepealt tõmbasin veekeetja, mis oma tööd alles tegi, seinast, siis panin oma tassi suhkru asemel soola. Lisaks võtsin piimapaki asemel külmkapist keefiri välja. Nüüd oli ilmselt tulnud temal vaikimise tund, sest ta ei lausunud sõnagi.
„Kas soovite kohvi koorega või ilma?“ küsisin.
Mees hakkas pilguga mööda elamist ringi vaatama ja mind ajas see veel rohkem segadusse.
„Kas sa rääkisid minuga? Või on veel kedagi kohvile oodata?“ päris ta. „Ma eelistaksin sinatada, kui me juba tuttavaks saime ja kui armulisel proual selle vastu midagi ei ole.“
„Preili. Palun kutsuge mind preili Vaidaks, kui teile sobib.“
„Mulle sobib. Tänan sind, preili Vaida.“
Mõni minut vaikust päädis dialoogiga, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda. Vaidol ei olnud ühtäkki enam kusagile kiiret, kuigi tutvudes tahtis ta kohe ennast minema asutada. Või tegi ta seda mingil muul põhjusel. Ilmselt minu rahustuseks või ...?
Olin kolm aastat üksik olnud. Lihtsalt ei leidnud kedagi enda kõrvale. Ilmselt olin mina liiga valiv või oli mees, kellega kohtusin, valiv. Tõsi ta on, et olin otsinud tutvusi ka mööda tutvumisportaale, aga enam ma nendesse ei uskunud. Pettusin. Enamus mehi ei ole pooltki sellised, milliseks nad ennast kuulutanud on. Vanus vanuseks, eks me kõik tahame nooremad välja näha ja olla. Aga kui mees kuulutab, et ta on puhas ja karsklane, kuid tuleb esmakohtingule juba pohmelli haisudega, ei suuda ma teda juba alguses usaldada, liiati siis kooselus. Tõsi ta on, et eesti mees vajab julgustust, aga siis rääkigu tõtt, vassimine ei vii kuhugile.
Ühel päeval otsustasin ma kõike, mille endale soetasin, osta topelt, näiteks kaks küünalt, kaks peeglit, kaks seepi,kaks pastapliiatsit ja siis see maagia toimima hakkaski. On ju juba aegade algusest teada, et üksik inimene, kui ta vajab enda kõrvale teist õlga, võiks natuke enese jaoks midagi enamat ära teha, sest nii nimel kui numbrite maagial on suur jõud. Isegi ühe keefiri asemel ostsin kaks ja ühe saia asemel ka kaks. Ise veel mõtlesin, et millal ma küll need ära süüa jõuan, aga külmkapis püsivad saiad ju kaua värsked. Igale asjale on vastus siin ilmas, nagu ka igale asjale on oma aeg määratud. Elu panebki tegelikult asjad ise paika, leiab su kõrvale teise inimese just siis, kui selleks on õige aeg.
Nii juhtus ka Vaido ja Vaidaga, kelle puhul ona nähtaval kohal ka nimemaagia, see on ka üks põhjusi, mis nende tutvumise ajal mehe keeletuks tegi. Äratundmine oli silmapilkne ning Vaido ja Vaida ühine liit kestab juba 20 aastat ning tänaseks on nad juba vanavanemate staatuses, õnnelikud nagu äsjaarmunud.